Tutvustab rahvalikke sünni-, pulma- ja matusekombeid

Katsikul käimine

• Usuti, et esimesed katsikulised ei tohi olla vaesed ega vanad, sest siis saab lapsest vaene inimene.
• Lapse sündi tähistati pidulikult. 
• Katsikul käisid abielunaised, kes tõid kaasa toitu lapse emale ja kogu perele. 
• Külakostiks viidi leiba, võisilmaga odraputru, hilisemal ajal pannkooke ja karaskit. 
• Hilisemal ajal hakati kinkima riideid, mänguasju, hõbelusikat jne.

Uskumused lapse kohta

• Lapsed ei tohtinud enne vanemaid inimesi söögilauda istuda ega esimestena toitu ette võtta.
• Lapsed, kelle jalg vähegi kandis, sõid laua ääres seistes. 
• Istuda võis see, kes karjas juba käis või oli ajanud künnivao üle põllu. 
• Laua ääres ei kõneldud. Veel vähem oli see lubatud lastel.

Ristimine ja varrud

• Kõige ohtlikumaks peeti sündimisest ristimiseni olevat aega. 
• Siis ei jäetud last kunagi üksi ja kurja tõrjumiseks põles öö läbi tuli. Üle maa oli tuntud hirm, et kurat võib lapse vahetada. 
• Last kaitses ka hõbe (hõbesõrmus, sõlg, prees). 
• Ristimisele järgnes pidu - varrud/ristsed/joodud. 
• Last ei ristitud kunagi isa või ema nimega, usuti jäävat viimaseks lapseks. 
• Laps ristiti 2–3-nädalaselt.

Ristivanemad ehk vaderid

• Nimi valiti vanavanema või vaderi järgi ja uuriti ka kalendritest nimepäeva. 
• Kiriklik kord nägi ette kolm vaderit ehk ristivanemat. 
• Vaderiks valiti jõukamad ja tuntumad sugulased, hilisemal ajal ka sõbrad ja tuttavad. 
• Vaderiks ei võinud olla abielupaar, isa ja poeg ega ema ja tütar.
• Kui laps jäi orvuks, siis pidid vaderid kasvatama ta täisealiseks, korraldama pulmad, andma kaasavara.

Eelkosjad

• Kõige levinumaks tavaks oli siiski nn kuulamine ehk eelkosjad. Kuulamas käis vanem naisterahvas neljapäeva õhtul ja kuulamise märgiks oli viinapudel.
• Pudeli vastuvõtmine tähendas ka kosilase vastuvõtmist.

Kosjad

• Kosja läksid isamees (abielus) ja peigmees. 
• Täkkhobune oli kellade ja kuljustega ehitud. 
• Mindi noore kuu teisipäeval, neljapäeval või laupäevaõhtul.
• Kosjas kõneles ja tegutses isamees. Peigmees oli vait, sageli jäeti ta välja hobuse juurde, kuni sööma kutsuti. 
• Kui peigmees oli oma pruudi leidnud, võttis isamees käärid ja lõikas mõrsjal juukseid, “märkis ära oma mullika”, seega tunnistati, et teiste õigused tema peale on lõppenud. 
• Kosilaste peasöögiks olid leiva, liha ja piima kõrvale ikka keedetud kanamunad, mida kunagi andmata ei jäetud. 
• Kosjas oli kaasas magus põletatud suhkruga punaseks värvitud viin. Kui mõrsja vanemad seda maitsesid, siis olid kosjad vastu võetud. 
• Kinkide juurde käis ka teatav rahasumma (kihlaraha, pantraha, käsiraha), mille suurus olenes nii kosija kui ka kositava sotsiaalsest seisundist ja jõukusest. Tuli anda hõbemünte.

Veimed

• Veimed olid mitmesugused "nägusad" kingitused oma uutele sugulastele. 
• Pruut jagas kosjaskäijatele veimevakast kingitusi (põll, siidrätt, nuga). 
• Sageli hakkasid emad tütardele varakult veimi koguma, nii et "tütar põlve kõrgune, veimevakk vaksa kõrgune". 
• Enne pulmi hakati hoogsalt veimi valmistama, traditsiooniliselt käisid siis külatüdrukud pruuti abistamas.
  

Isa õpetused pojale pruudi valikul

• Kui kojas oli luud ja selle all prahti, siis on pererahvas lohakas ja majapidamises hooletu. 
• Vaata, kas pajal on tekkel (kaas) peal ning kas kambri uks on avatud või suletud. 
• Kas toolid on söögilaua all või seina ääres. Korralikus peres on toolid laua all. 
• Viska võti neiu voodi all. Kui see nädala pärast veel seal on, siis on lohakas tüdruk. 
• Aja luud maha ja vaata, kas pruut tõstab selle üles.

Kihlus

• Kui kosjad vastu võeti, tulid pruudi poole kokku mõlema perekonna liikmed, tähistasid kihlust ja leppisid kokku abiellumises ning selle tingimustes. 
• Tavaliselt järgnesid pulmad paari nädala pärast. 
• Kosjade ja pulmade vahel pidi aga tütarlaps mõned päevad oma tulevases kodus töötama, et peigmees ja tema perekond ikka veenduks tema virkuses, töökuses ja osavuses.

Pulmad

• Pulmalised kogunesid pulmapäeva hommikul: peiu omad peiu koju ja pruudi omad pruudi koju.
• Iga kutsutu tõi kaasa leiva ja lihaga pulmakoti ning õlleankru. 
• Peiukodus valmistuti sõiduks mõrsjakoju. 
• Pulmarong läks teel kära ja müraga, hõisati ja helistati kella.
• Värav oli tavaliselt suletud. Selle taga ootas vakarahvas (mõrsjapoolsed pulmalised).
• Algas sissesõiduloa kauplemine.
• Enne tuppaastumist lõi peiupoiss mõõgaga uksele risti. 
• Kui mõrsja oli peiu kõrvale toodud, algas söömine. 
• Märguandeks pulma lõpetamisest toodi lauale kapsasupp ja liha enam ei antud.
• Mõnel pool lõpetas pulma kokkade tants või tõi noorik voki keset tuba ja hakkas ketrama.

Tanutamine

• Pulmade kõrghetkeks oli tanutamine ehk linutamine.
• Pruut vabastati nägu ja pead katnud linikust ning see asendati tanuga, ette seoti põll. Mõrsjast sai sellega noorik.
• Tanu ja põll olid abielunaise peamisteks tunnusteks. 
• Edaspidi ei tohtinud naine minna "tanuta üle tänava ega põlleta üle põranda".

Kui inimene suri, siis ...

• vana tava kohaselt avati suremise hõlbustamiseks uks ja aken. 
• Uuemate kommete hulka kuuluvad peegli kinnikatmine ja kella seisatamine.

Surnu pesemine

• Surnu pesemiseks kasutati alati sooja vett, vihta ja seepi.
• Surnupesemise vett ei tohtinud puu peale valada, puu pidi ära kuivama. Pidi palja maa peale valama. 
• Surnupesijateks kutsuti enamasti naabrid. Lahkunu perekonnaliikmetele peeti pesemist ohtlikuks. 
• Reeglina pesi naissurnut naine ja meessurnut mees. 
• Et pesija ei saaks lahkunult haigust külge, tuli talle tasuks annetada üht-teist surnu riietest.

Suririided

• Kui koolja sai pestud, hakati teda riietama.
• Surirõivaste värv oli valge ja rõivastus lihtne, naisele pandi pähe pearätt. 
• Pestud ja rõivastatud surnu asetati lautsile (tugedele asetatud kaks lauda või redel).
• Kui surnu oli majas, ei pestud pesu ega pühitud põrandat. 
• Välditi kärarikkaid töid. 
• Ei köetud sauna.
• Majast ei tohtinud midagi välja anda (majaõnn).

Surnu valvamine

• Surnut valvati ning küünal põles peatsis. 
• Kardeti, et enne matmist võib vanakuri valveta jäänud laiba ära viia või selle sisse pugeda. 
• Usuti, et kui surnu majasoleku ajal magada, siis võib koolja hing magaja hinge endaga kaasa viia. 
• Õnnetuste vältimiseks tuli öösiti ärkvel olla ja valvata, kusjuures kaitseabinõuna pidi tuli valgest valgeni põlema. 
• Valvamas käisid nii vanad kui ka noored (olenevalt lahkunu east). 
• Valvajatele keedeti söögiks soolaherneid. 
• Valvajad kogunesid õhtul, lauldi, mängiti mänge ja tehti nalja. 
• Usuti, et surnu osaleb neis lõbustustes ja minevat seega kergema südamega teise ilma.

Matused

• Matustele kutsumata ei mindud.
• Surnu kanti välja jalad ees, usuti, et nii ei leia surnu teed tagasi ega tule kodukäijaks. 
• Kui kohtuti matuserongiga, siis jäädi seisma, et surnu jõudu ja tööõnne kaasa ei võtaks. 
• Hauda ei kaevanud omaksed.
• Mõningates kohtades oli ristimetsa traditsioon. Matuserongkäigu ajal lõigati puu sisse rist.
• Kalmistu väravasse asetatud kuuskedel murti latv vastavalt sellele, kas lahkunu oli mees või naine. Sellest olenes, kummale poole latv murti. 
•  Matustel pandi surnule kirstu kaasa veidi raha, et saaks teispoolsusel üle jõe minna ning ka üksikuid isiklikke asju (nt prillid vms).

Peied

• Matustele järgnesid peied ehk söömaaeg lahkunu mälestuseks. 
• Peiedeks tapeti alati loom, sest usuti, et kui surnu mälestuseks looma ei tapeta, siis loomad surevad või kaob loomaõnn. 
• Peiedele järgnes leinaaeg: meestel 6 nädalat, naistel kuni 6 kuud.
• Surnut mälestati esimesel pühapäeval pärast matmist ja aasta pärast matuseid.