Jutustab ühe loo muistsest Eesti vabadusvõitlusest

Katse on sooritatud, kui noorkotkas ise jutustab teistele oma teadmistest muistse vabadusvõitluse kohta, näiteks mõnest lahingust, väejuhist vmt.

Seotud sisu

Muistne vabadusvõitlus

Eestlaste muistne vabadusvõitlus või muistne vabadusvõitlus oli sõjategevus eestlaste ja neid allutada püüdnud Riia piiskopi, Mõõgavendade ordu, Taani ja Rootsi vahel alates 1206. või 1208. aastast kuni 1227. aastani, mil kõik eestlased olid alistatud.

Peamine ajalooallikas selle kohta on Henriku „Liivimaa kroonika“.

Eestlaste vanemad-väejuhid olid Lembitu, Maniwalde, Unnepewe ja Wottele.

Uuri muistse vabadusvõitluse kaarti SIIT.

Harjuta ülesande lahendamist siin, et rühmapealiku poolt sulle määratud ülesanne hästi lahendada!

Muistne vabadusvõitlus Eestis

Lohista numbrid kaardil õigetesse kohtadesse.

1208. aastal jõudis sõda Eestisse. Põletati Otepää linnus.
- 1
1
1210. aastal toimus siin Ümera lahing.
- 2
2
Sakala põhjaosas oli Leole linnus, mille pealik oli Lembitu.
- 3
3
1217. aastal toimus Madisepäeva lahing. Lembitu tapeti.
- 4
4
Madisepäeva lahingule järgnenud paari aastaga sundisid ristisõdijad alistuma suure osa Eestist. Ristisõdijad jõudsid Virumaale ja Harjumaale.
- 5
5
1219. aastal vallutas Taani kuningas Valdemar II Tallinnas oleva eestlaste linnuse.
- 6
6
1220. aastal vallutas Rootsi kuningas Johan I Lihula linnuse. Peagi aga tulid saarlased ja piirasid Lihula linnuse ümber, vallutasid selle ning tapsid peaaegu kõik sees olnud.
- 7
7
1222. aastal üritasid taanlased Saaremaale tungida ja sinna linnust ehitada. Saarlased ajasid sissetungijad välja. 1222–1223 puhkes Eestis suur ülestõus, mille käigus peaaegu kogu maal öeldi lahti ristiusust ning sakslased tapeti või saadeti minema.
- 8
8
Kui ristisõdijad ülestõusust kuulsid, asusid nad rünnakule ning vallutasid Eesti tagasi. 1224. aastal langes viimasena Tartu linnus.
- 9
9
1227. aasta talvel vallutasid ristisõdijad Saaremaa. Sellega oli kogu Eesti läinud katoliku kiriku võimu alla.
- 10
10

Seotud sisu

Ümera lahing

Aastal 1210 asusid eestlased suure väega teele ja piirasid Võnnu kantsi ümber.

Kantsi ette veeti hulk puid kokku ja pisteti need põlema. Tuld ja suitsu püüti kantsi juhtida, et sundida seesolijaid alistuma.

Puud metsas kisti juurtega välja, seati need kantsi juurde püsti ja kinnitati tugevasti üksteise külge, et nende varjus kantsi kaitsjaid nooltega tabada.

Kui juba mitu päeva piiramistööd oli tehtud ja kants langemas, ilmusid ordurüütlid, lätlased ja liivlased eesotsas Kaupoga. Eestlastel ei jäänud muud üle kui põgeneda.

Eestlased liikusid üle Koiva jõe Ümera suunas. Seal saatsid vaenlased salakuulajad välja, et nad järele vaataksid, kus eestlased on ja mis nad teevad. Luuresalk teatas: "Eestlased põgenevad üle Ümera."

Nüüd tõttasid rüütlid ühes teistega Ümera poole, ilma et nad oleks teadnud, kus asub eestlaste malev.

Eestlased olid end metsa ära peitnud ja tungisid siit vaenlastele ootamatult peale.

Varsti langesid mitmed rüütlid ja Kaupo poeg. Kui liivlased seda nägid, pöördusid nad kohe põgenema ja jätsid sakslased üksinda. Ka need pidid taganema.

Eestlased ajasid ratsa nii sakslastele kui ka lätlastele järele, lõid neist paljud maha ning võtsid vange. Sõjavangidele raiuti ristiusu pilkeks ristid selga.

Nii lõppes Ümera lahing eestlaste täieliku võiduga. Nad tulid võidurõõmsalt tagasi ja tõotasid ühiselt kui "üks süda ja üks hing" vaenlaste vastu sõdida.

Lätlased ja liivlased olid aga väga kurvad, et nemad kui ristiinimesed ikkagi paganatelt lüüa said.

Ümera lahing lõppes eestlaste võiduga.

Ümera lahing

Loe teksti ja lahenda ristsõna.

				1
		2			3	4

		5
	6		7

8

	9

→

2.	Liivlaste väejuht.
6.	Eestlaste vaenlased.
8.	Kuidas vaenlased eestlasi nimetasid?
9.	Eestlaste vaenlased.

↓

1.	Jõgi, mida eestlased ületasid.
3.	Kuidas nimetati eestlaste sõjasalka?
4.	Eestlaste vaenlased.
5.	Üks süda ja üks ...
7.	Kants, mida piirati.

Seotud sisu

Sakala vanem Lembitu

Lihtne jutustus Lembitust

Sellest on möödunud juba pisut enam kui kaheksasada aastat, kui elas kuulus Sakala vanem Lembitu.

Iseloomult oli ta julge, kangekaelne ja kartmatu. Tema juhtimise all oli võidetud palju lahinguid.

Tal oli naine, poeg Meelis ja mitu tütart. Ta oleks tahtnud, et tema ainukesest pojast oleks saanud ka väejuht.

Lembitul oli palju veiseid, lambaid ja muid pudulojuseid. Lembitu langes, kui tema sõjavägi võitles ebavõrdses lahingus ristirüütlitega.

Teda rünnati selja tagant, pea raiuti otsast ja viidi võidu märgiks Riiga.

Vaenlased võtsid eestlastelt veiseid, lambaid ja vilja ning rüüstasid nende kodud. Kes tahtis ellu jääda, pidi alistumise märgiks laskma ennast ristida.

Palju aastaid hiljem tuli Lembitu poeg Meelis kodukohta tagasi ja sai teada oma isa surmast. Ta kaevas oma isa põrmu üles ning tuhastas vanade eestlaste kombel.

Lembitust Läti Henriku kroonika põhjal

Kevad 1211 oli eestlaste muistses vabadusvõitluses (1208–1227) üks sündmusterikkamaid.

Kaht vanemat Sakalast teab kroonik sel puhul esile tõsta nimeliselt. Need on Lembitu ja Meme, kes oma väega läksid üle Ümera jõe, jõudsid kiriku juurde ja panid selle põlema, rüüstasid kõik, mis preestrile kuulus, kogusid üle terve kihelkonna kariloomi ja palju muud saaki, tapsid kõik mehed, keda nad kätte said, viisid vangi naisi, poisse ja tütarlapsi, nii et "tõusis suur häda kogu Liivimaa piirialal".

Kroonikas mainitud preester polnud keegi muu kui kroonikakirjutaja ise, Ümera lätlaste hingekarjane 1208. aastast peale Henricus de Lettis – Läti Henrik. Tema vastne kirikukihelkond keskusega Papendorfis oligi eestlaste seekordse retke objekt.

Lembitu nimi esineb Henriku kroonikas kokku 14 korda (kujul Lembitu, Lembitus, Lembito, Lembita, Lambito, Lambite), millega ta tõuseb paarikümne sagedamini nimetatud kroonikategalase hulka.

Teistest eestlastest on kroonikas Pudiviru vanema Tabelinuse nimi kolmel korral, Meme, Wottele, Maniwalde, Lembitu vend Unnepewe, Vytamas Sakalast ja Kyriawanus Virust igaüks üks kord.

Lembitu ja Meme olid tõenäoliselt kihelkonnavanemad Sakala põhjapoolsemais kihelkonnas, hilisema Suure-Jaani alal. Kroonik mainib Lembitu küla Navesti jõe ääres ja Lembitu linnust, "mida kutsutakse Leole".

Viimast on üldiselt samastatud Lõhavere linnusega, Lembitu küla/mõis võis asuda hilisema Lõhavere mõisa, võib-olla aga Olustvere läheduses.

Läti Henriku kimbutamisele vastasid ristisõdijad Riiast, Mõõgavendade orduvennad, liivlased ja lätlased juba sügisel 1211 omapoolse retkega Lembitu valdustesse.

Vaenuvägi liikus mereäärset teed Pärnu jõe suudmeni ja pöördus sealt metsi ja soid pidi Põhja-Sakalasse. Kogunemiskoht oli Lembitu küla juures.

Rüüstati ümbrust ja osa jõudis välja Järvamaa piirini. Enne koduteele asumist olevat pandud tuli otsa ka Lembitu linnusele.

Retk, mida hakati nimetama "põhjatuks", ei toonud ründajaile siiski erilist edu: juba enne Sakalasse jõudmist nõrkes palju hobuseid, Lembitu külas toimunud tapluses said surma sõjakäigu peamised õhutajad. Edaspidi tegutses Lembitu veelgi agaramalt ja tema mõju hakkas järjest enam ületama oma kihelkonna piire.

1212. a alguskuudel, kui sakslased olid korraldanud suurema retke kuni Järvamaani, tungisid Eestisse omakorda venelased ja jõudsid Varbolani. Sakala ja Ugandi kõigis kihelkondades algas väe kogunemine, milles Lembitu oli üks peainitsiaatoreid.

Oma lähima kaaskonnaga asus ta jälitama Sakalas ristimist alustanud preestrit Salomoni, sai selle kätte ja tappis preestri koos tõlkide ja kogu saatjaskonnaga.

Seejärel asus Lembitu kogutud väe eesotsas teele läbi Ugandi. Ugalasi kaasa võttes tungis Venemaale ning rüüstas Pihkva linna.

Muistse vabadusvõitluse esimese perioodi (1208–1212) lõpuks oli Lembitu kujunenud ristisõdijate üheks kõige arvestatavamaks vastaseks. Seetõttu toimus vaherahu lõpul 1215, pärast sakslaste retke Läänemaale, järgmine rünnak just Lembitu vastu.

Sakala linnus vallutati ja rahvas ristiti, ka Lembitu. Linnuse vanemad, Lembitu koos teistega, viidi kaasa, vabastati aga peatselt ja lasti oma maale tagasi, kui nad oma pojad olid pantvangiks andnud.

1217 tõusis Lembitu pealikuks ja vanemaks, üle-eestilise vastupanu etteotsa. Pärast Otepää tagasivallutamist koostöös venelastega 1217. a algul tekkis reaalne lootus ristisõdijad otsustavalt tagasi lüüa.

Toetudes Novgorodist saadud lubadustele tulla suure sõjaväega "Liivimaa kirikut hävitama", saatis Lembitu sõjakutse üle kogu Eesti ja Navesti jõe äärde kogunes 6000 meest Läänemaalt, Revalast, Harjust, Virust, Järvast ja Sakalast.

Tulemata jäid vaid ugalased ja saarlased. Liisk langes 21. septembril 1217 Viljandist umbes 10 km kaugusel Madisepäeva lahingus.

Sakslaste eliitvägi koos lätlaste ja liivlastega saavutas võidu, Lembitu langes, Henriku mõneti kahtlust ärataval seletusel lätlase Veko käe läbi.

See oli raske kaotus, mitte aga muistse vabadusvõitluse lõpulahing. Eestlaste vastupanu kestis mitme tõusu ja langusega veel peaaegu 10 aastat.

Lembitu ei olnud eestlaste ainus silmapaistev rahva- ja väejuht muinasaja lõpul, kahtlemata oli ta nende seas aga üks kõige mõjukamaid.

Läti Henriku teadetest nähtub Lembitu leppimatus vaenlastega, isiklik vaprus, algatusvõime ja oskus üldist olukorda hinnata.

Lembitu tõusis Eesti muistse vabadusvõitluse juhtisikuks ja aeg on kujundanud temast rahvuskangelase, muistse vabadusvõitluse sümboli.