Euroopa asend, suurus ja piirid

Põhjaosas leiame suure Skandinaavia ja väiksema Koola pool­saare ning Põhja- ja Läänemere vahele kiilutud Jüüti poolsaare. Edelas sirutub Aafrika suunas Pürenee ehk Ibeeria poolsaar, Vahe­meri on kujundanud saapakujulise Apenniini poolsaare ja sellest ida poole jääva Balkani poolsaare. Musta merre ulatub Krimmi poolsaar.

​Euroopa saartest (saarestikest) on suuremad Briti saarte hulka kuuluvad Suur­britannia ja Iirimaa ning Island Atlandi ookeanis, Sitsiilia, Korsika, Sardiinia, Kreeta ja Küpros Vahemeres, Gotland, Öland, Ahvenamaa Läänemeres ning Teravmäed, Novaja Zemlja ja Franz Josephi maa Põhja-Jäämeres.

Euroopa rannajoon on pikk: saari arvestamata umbes 38 000 km, mitmekesine ja hästi liigestatud.

​Kahe maailmajao – Euroopa ja Aasia – erinev ajaloolis-kultuuri­line areng õigustab nende käsitlemist eraldi. Euroopa ja Aasia tinglik kokkuleppeline maismaapiir kulgeb põhjast piki Uurali mäestikku ja Uurali jõge kuni Kaspia mereni, edasi Kaukasuse mäestikust põhja poolt kuni Musta mereni, üle Marmara ja Egeuse mere ning Vahemere. Türgi, Venemaa ja Kasahstan asuvad seega mõlemas maailmajaos.

Euroopa piiritlemisel on ka teistsuguseid seisukohti. Euroopa osaks on vahel loetud ka näiteks Suur-Kaukasuse mäestik. Euroopasse kuuluvaks võib arvata Kaukaasia riike (Armeeniat, Aserbaidžaani, Georgiat), aga ka Türgit. Venemaast jääb suurem osa Aasia piiridesse, kuigi ligi 80% rahvastikust on koondunud Venemaa Euroopa-osasse. Erinevaid arvamusi on esitatud Küprose, Kanaari ja Assoori saarte kuuluvuse osas.

Maailmajagudest on Euroopa pindalalt peaaegu kõige väiksem, kattes 6,8% maismaast, kuid rahvastiku tiheduselt on Euroopa seevastu Aasia järel teisel kohal (vt allolev tabel).

Euroopa geograafiline asend on soodne nii elupaigana kui ka majanduse arenguks. Head looduslikud eeldused on valdavalt tasane pinnamood, mõõdukas kliima, piisavad veevarud, mitme­kesised maavarad. Suhteliselt harva tuleb ette suuri loodus­katastroofe, nagu maavärinad või vulkaanipursked. Hävitavaimaks on Euroopas olnud Vesuuvi purse aastal 79, mis mattis tuha alla Pompei linna. Island on samuti vulkaani­pursetega kuulsaks saanud maa, 2010. aasta aprillis ärkas seal Eyjafjallajökulli vulkaan, mille pursetest levinud tuhapilvede tõttu seiskus koguni lennu­liiklus.

Euroopa hakkas Vana Maailma keskpunktiks kujunema juba antiikajal, kui Vahemere piirkonnas pandi alates 8. sajandist eKr alus linnriikidele ja alustati vilgast kauba­vahetust teiste piir­kondadega. Euroopas on liiklemist ja kauba­vahetust soodustanud ka suurte laevatatavate jõgede olemasolu: Rhône Prantsusmaal, Po Itaalias, Wisła, Dnepr, Doonau, Volga jt. Suurte jõgede kallastele rajati linnu, näiteks Pariis Seine’i, London Thamesi kaldale. Euroopa sadama­linnadest lähtusid uurimis- ja maade­avastus­reisid maakera teistesse piirkondadesse, hiljem ka nende koloniseerimine.

Varem kui mujal maailmas jõuti Euroopas ka tööstusliku tootmiseni, mis hakkas üha rohkem vajama toorainet, mida hakati sisse vedama asumaadest. Kuigi paljud neist saavutasid 20. sajandi keskel iseseisvuse, on neil Euroopaga säilinud keelelised, kultuurilised ja majandus­sidemed.