Muusikakultuuri pöördepunktid
Noodikiri ja mitmehäälsus
Mitmehäälset musitseerimist on tundnud väga paljud suulised muusikakultuurid, Euroopa kunstipärane mitmehäälsus eeldab aga noodikirja kasutamist.
Esimese ja teise aastatuhande vahetusel toimus Lääne-Euroopa muusikakultuuris kaks väga olulist murrangut:
- suulise muusikakultuuri kõrval hakati üha enam kasutama noodikirja,
- ühehäälse laulmise kõrvale ilmus mitmehäälne.
Linnade kasv
11.–12. sajandil sai Lääne-Euroopa kirikuis alguse mitmehäälne noodist laulmine. Tol ajal algas Lääne-Euroopas linnade kiire areng. Mitmehäälne laulmine oligi algul iseloomulik eelkõige linnakultuurile ja hiliskeskajal sai see tuntuks peamiselt vaid katedraalides.
Anonymous. „Vetus abit littera“
Organum
Saatehääle esiletõus
Pikka aega oli kirjalikes allikais ainsaks mitmehäälsuse vormiks organum – gregooriuse laulu ühehäälsele meloodiale lisati algul üks, hiljem ka mitu saatehäält.
12. sajandil muutus saatehääl aegamisi põhihäälest olulisemaks ning kasvas ülemiseks hääleks, mis oli põhimeloodiast tihti palju liikuvamgi. Gregooriuse koraali rütm oli ebaregulaarne ega allunud taktimõõdule, organumi kaunistushääl võis olla aga tihti lihtsa, regulaarse, sageli tantsulise rütmiga.
Gooti stiil muusikas
Organum saavutas oma õitsengu 12.–13. sajandi Prantsusmaa linnades, eriti Pariisis, kus see oli seotud Notre-Dame’i katedraaliga. Nagu selle ajastu arhitektuuris, võime muusikaski rääkida gooti stiilist: rikkalikult kaunistatud ülahäältega organum seostub gooti katedraalide ülevoolava dekooriga. Gregooriuse laul organumi alumises hääles ja tantsuliselt rütmiseeritud ülahääled sulatavad muusikas, sarnaselt gooti ajastu kirikuarhitektuuriga, julgelt ühte kirikliku ja ilmaliku.
Esimesed heliloojad
Eriti kunstipärane organumi stiil kujunes 12. ja 13. sajandi vahetusel Pariisi Notre-Dame’i katedraali kooli juures. Sealt on teada ka kaks organumide meistrit – Leoninus ja Perotinus. Esimene tegutses 12. sajandi lõpul ja lõi 2-häälseid organume, teine tegutses 1200. aasta paiku ja lõi 3- ja 4-häälseid organume.
Nende puhul saab juba kasutada määratlust „helilooja“: esimest korda lääne muusikaloos seostub konkreetse meistri nimi kirja-likult jäädvustatud heliteosega, millel on iseseisev kunstiline väärtus.
Laula. Rex coeli
Taevakuningas, laintest mühiseva mere, helkiva päikese ja koreda mulla Issand, Sind austavad alandlikud sulased õrnade meloodiatega ja anuvad sind, et mõistaksid nad vabaks
kõigest viletsusest.
Kuula. Viderunt omnes
Leoninus. Kahehäälne organum
Gregooriuse laulu helid liiguvad aeglaselt alumises hääles, iga uut heli saadab kelluke. See on justkui muusikaline „vundament“, mis kogumuljes ei tõuse kuigivõrd esile. Äärmiselt aeglaselt liigub ka tekst, ühel silbil lauldakse sageli väga pikki muusikalõike.
Ülemine, tantsuliselt rütmiseeritud kaunistushääl on Leoninuse lisatud ning see tõuseb muusikaliselt esile nagu rikkalik dekoor gooti katedraali üldmuljes. Lõiguti kõlab kahehäälses organumis ka ühehäälne gregooriuse laul „Viderunt omnes“.
Perotinus. „Viderunt omnes“ (katkend)
Perotinus. Neljahäälne organum
See on Leoninuse organumi täiendatud variant. Gregooriuse laulu helid alumises hääles on venitatud veel palju pikemaks kui Leoninusel ja ka tekst liigub vastavalt sellele aeglasemalt.
Ülemised kolm häält liiguvad kaunistushäälte ühtse kihina: kolm meeshäält laulavad samas ulatuses, nende hääled ristuvad pidevalt, kordavad üksteise fraase ning iga hääle kulgemist on eraldi võimatu jälgida.
Leoninus. „Viderunt omnes“ (katkend)
Motett
Heli- ja tekstikihtide muusika
13. sajandil kujunes mitmehäälse muusika kõige olulisemaks vormiks motett. Algselt kujutas see endast kirikumuusika vormi, milles alumine hääl oli laenatud gregooriuse laulust (nagu ka organumis). Selle kohale lisandusid uute tekstidega uued hääled. Gooti ajastu motett on seega mitte üksnes mitmehäälne, vaid ka mitme paralleelselt kõlava tekstiga laul.
13. sajandi lõpul sai kiriku jaoks liiga keeruliseks muutunud motetist pigem haritlaste seltskonnalaul. Siis polnud alumine hääl enam tingimata seotud gregooriuse lauluga ja ülahäältes esines tihti korraga nii ladina- kui ka prantsuskeelseid tekste, mis võisid olla nii vaimulikud kui ka ilmalikud.
Kuula ja laula. El mois de mai
El mois de mai
Motett 13. sajandist
Teose ülesehitus
Kolm erineva (ja ka eri keeles) tekstiga häält kulgevad selgelt erinevas rütmis.
Ülemine hääl | Ülemine hääl („El mois de mai…“) vanas prantsuse keeles mõjub domineeriva meloodiahäälena ja on teistest selgelt liikuvama rütmiga. |
Keskmine hääl | Keskmine hääl („De se debent…“) on ladinakeelse tekstiga ja mõnevõrra alumisest häälest liikuvam. |
Alumine hääl | Alumine hääl (Kyrie) on laenatud gregooriuse laulust. Kuna teksti on vaid üks sõna, võidi seda häält mängida ka pilliga. Kordub 16-taktiline meloodiafraas (2,5 korda), enam kordub aga lihtne 3-taktiline rütmikujund. Tollaste motettide alumisi hääli iseloomustabki liikumine aeglases ja väga regulaarses rütmis. |
Sellist mitmekihilist ülesehitust, kus iga kiht on iseseisev, aga samas on kihtide mõõdusuhted ka selgelt koordineeritud, võib võrrelda gooti ajastu kirikuarhitektuuriga. Pildil Laoni katedraali pealöövist võib samuti näha väga korrapärase rütmikaga elemente (võlve) kolmes iseseisvas kihis ülespoole kasvava tihedusega, mis moodustavad keeruka, kuid kaunilt harmoonilise terviku.
Motett „El mois de mai“ (13. saj)
Mõisted
katedraal – piiskopikirik, piiskopkonna peakirik ehk toomkirik
motett – mitmehäälse kirikliku koorilaulu vorme keskajal; moteti eri häältel oli sageli eri tekst
organum – varakeskaegne mitmehäälne kirikulaul; gregooriuse laulu ühehäälsele meloodiale lisati algul üks, hiljem ka mitu saatehäält
Sain teada, et ...
- Mitmehäälse kunstmuusika varased vormid olid organum ja motett. Need kujunesid kiiresti 12.–13. sajandil seoses linnade kasvuga ja linnakultuuri kiire arenguga.
- 13. sajandil kujunes mitmehäälse muusika kõige olulisemaks vormiks motett. See oli mitte üksnes mitmehäälne, vaid ka mitme paralleelselt kõlava tekstiga laul.
- Esimest korda lääne muusikaloos seostub konkreetse meistri nimi kirjalikult jäädvustatud heliteosega, millel on iseseisev kunstiline väärtus.
