Kõrbestumise käigus väheneb piirkonna taimkate, väheneb ka mulla toitainesisaldus ja suureneb erosioonitundlikkus. Kõrbestumine toimub laialdaselt kogu maailmas, mõjutades rohkem kui 110 riiki. Peale Aafrika on kõrbestumine levinud ka Aasias, Põhja-Ameerikas ja Austraalias.
Kõige rohkem mõjutab kõrbestumine Aafrika mandrit, millest 2/3 on kõrb või väga kuivad alad. Sellest omakorda 3/4 on kaotanud oma endise väärtuse. Kõige tuntum on kõrbestumise probleem Põhja-Aafrikas, kus Sahara kõrbe pindala laieneb pidevalt, keskmiselt mitu kilomeetrit aastas. Ka 27% Hiina pindalast on kõrbestunud ja see ala suureneb iga aastaga 2460 ruutkilomeetri võrra. Viimase 50 aastaga on maailmas kõrbeks muutunud hinnanguliselt Brasiiliasuurune ala.
Kõrbestumise põhjuseid on mitmeid. Kasvav elanike arv sunnib toidu ja küttematerjali saamiseks ka kuivi alasid senisest intensiivsemalt kasutama. Õrna ja niigi vähest taimkatet hävitavad ülekarjatamine, transport ning oskamatu niisutamine, mis võib esile kutsuda maa sooldumise ja kasutuskõlbmatuks muutumise. Umbes kuuendik maailma kõrbetest on tekkinud inimtegevuse tagajärjel. Kõige valulikum on probleem neis kohtades, kus maa majandamise viis ületab selle bioloogilise kandevõime.
Kõrbestumine, kahjurite levik, haritava maa kvaliteedi langus ning erosioon on vähendanud Aafrika põllumajandustoodangut regiooniti kuni kaks korda. Toidukriisi tõttu suurenes viimase kahe aasta jooksul toidupuuduse all kannatajate arv 100 miljoni inimese võrra. Ainuüksi mulla erosioon põhjustab Aafrikas saagikuse langust 2–40%, keskmiselt 8%. Kliimamuutuste võimalik mõju toob kaasa veelgi suuremaid riske. Põua tõttu on viimase 20 aasta jooksul hukkunud 22–90%, keskmiselt 40% Aafrika kariloomadest.
Kõrbestumise puhul pole sugugi tegu vaid kohaliku või regionaalse probleemiga: kõrbealadelt pärit tugevad tolmutormid võivad kahjustada inimeste tervist kõikjal maailmas. Tormid võivad kanda Sahara kõrbe tolmu näiteks Põhja-Ameerikasse ning põhjustada sealsetel elanikel hingamisteede haigusi. Hinnanguliselt tõuseb igal aastal Sahara piirkonnast atmosfääri umbes miljard tonni tolmu. Tolmuosakesed tekitavad hingamisprobleeme ning kannavad edasi baktereid ja seenhaigusi. Tolmutormiga levinud mikroorganisme peetakse Kariibi mere korallrahude hävimise üheks põhjuseks. Samuti on tolmuga edasi kanduvate bakterite tõttu haigestunud kõrbealadel elavad inimesed.
Kõrbestumine sai esimest korda rahvusvahelist tähelepanu 1968. aastal, kui kuueaastase põuaperioodi ajal suri Lääne-Aafrikas Mauritaanias, Senegalis, Malis, Burkina Fasos, Nigeris ja Tšaadis veerand miljonit inimest ja miljoneid koduloomi. 2011. aastal tabas humanitaarkatastroof Aafrika Sarve (Somaalia, Etioopia jt). Põua tõttu vajasid 11 miljonit inimest ellujäämiseks kiiret abi. ÜRO andmetel suri põgenike laagrites mitu korda rohkem inimesi kui varasemates hädaolukordades.
Kuigi ÜRO süsteemis hakati koordineeritud vastumeetmeid arutama juba 1970ndatel, jõustus rahvusvaheline kõrbestumise konventsioon (The United Nations Convention to Combat Desertification, UNCCD) alles 1996. aastal. Konventsiooniga on liitunud 194 riiki, ent erinevalt näiteks Lätist ja Leedust pole liitunute seas Eestit. UNCCD tegeleb mitmel tasemel kõrbestumise vastu võitlemise ja säästva arengu propageerimisega. Need kaks on omavahel tihedalt seotud. Vaesuses elavatel inimestel ei ole tihti muud valikut kui oma vähest maad kurnata. Paljude keskkonnaprobleemide puhul on ennetamine odavam kui kahjude kandmine, ka kõrbestumist on võimalik vähendada või vältida maa jätkusuutliku harimisega. Tulemused on mitmel pool juba näha. UNCCD abiga on muudetud nii mõnegi kogukonna elu.
Vaata lisaks
Foto: Janika Tamm
Positiivne näide on Nigeris kohalike põllupidajate tehtud taashaljastamine. Aastatel 1975–2003 istutasid kohalikud põllumehed Sahelis 200 miljonit puud ja julgustasid oma naabreid põldudele puid alles jätma. Selle tulemusena ei paranenud pelgalt kohalike puude iseuuenemine ja mulla erosioonikindlus, vaid ka kohalike inimeste elukvaliteet. Lisaks taastusid põhjaveevarud ja suurenes toiduturvalisus, kuna viljasaak kasvas ja puud kaitsevad nii põlde kui ka külasid tormide eest. Selliste programmide puhul on oluline just kohalike elanike osalus ning nende teadlikkuse ja aktiivsuse suurendamine.
Info
17. juuni on üleilmne kõrbestumise vastu võitlemise päev, et muuta avalikkust ja maailma poliitikat selle teema vastu tundlikumaks ja tähelepanelikumaks. Selle päeva kuulutas välja ÜRO 1994. aasta üldistungil. Samal ajal kiideti heaks ÜRO lepe kõrbestumise vältimiseks.