Enamasti liigutakse riigist riiki vabatahtlikult. Vahel pole inimestel aga valikut ja rände puhul on tegemist sundmigratsiooniga. Arengumaadest väljarände põhjuseks on tihti poliitiline ebastabiilsus, mis võib olla põhjustatud riigisisestest või piiriülestest sõjalistest konfliktidest. Poliitilistel põhjustel püütakse sundmigratsiooni eristada majanduslikust migratsioonist, mille eesmärk on elujärje parandamine. Praktikas on nende piirid aga tihti ähmased: alati pole liikumise otsene ajend selgelt eristatav. Üldjoontes eristatakse kolme sundmigratsiooni alaliiki:
- pagemine relvastatud konfliktide ja vägivalla eest, sh rahvusest, usulistest ja poliitilistest vaadetest tingitud tagakiusamise tõttu;
- pagemine loodusõnnetuste (nt üleujutused, maavärinad), inimtegevusest tingitud keskkonnamuutuste (nt liigne karjatamine või maaharimine, mis on kaasa toonud pinnase vaesumise, erosiooni või kõrbestumise) ja inimeste põhjustatud katastroofide (nt tööstusõnnetused, radiatsioon) tõttu;
- sundränne suurte arenguprojektide tõttu (nt tammide, lennujaamade ja teede ehitamine, looduskaitsealade või kaevanduste rajamine, linnaplaneerimine).
ÜRO pagulasorganisatsiooni UNHCR (The UN Refugee Agency) andmetel oli 2017. aastal konfliktide ja tagakiusamise tõttu kodust lahkuma pidanud põgenikke umbes 68,5 miljonit. Neist hinnanguliselt umbes 40,0 miljonit olid sisepõgenikud. Neist kolm neljandikku elavad vaid kümnes riigis, sealhulgas Süürias, Colombias, Kongo DV-s, Somaalias ja Afganistanis.
Keskkonnatingimuste tõttu pagejate arvu on väga raske hinnata. Valdav osa sellistest ümberasujatest liigub ühe riigi piires, mõjutades ka naaberriike. Ehkki eri andmeil on praegu looduskatastroofidele jalgu jäänud tunduvalt rohkem inimesi kui konfliktide eest põgenejaid, ei ole nn keskkonnapõgenikel veel ametlikku rahvusvahelist staatust, mis tagaks nende õiguste kaitse.
Arengupoliitikast ja -projektidest tingitud sunniviisiline ümberpaiknemine on enim mõjutanud põlisrahvaid ning vaesemaid maa- ja linnapiirkondade inimesi. Andmed on üsna puudulikud, kuid on hinnatud, et igal aastal peab infrastruktuuriprojektide tõttu kodud jätma umbes 10 miljonit inimest. Maailmapank, kes tihti nende suurprojektide eest vastutab, on hakanud arenguabile ja -laenudele seadma tingimusi, et mõju kohalikele elanikele oleks minimaalne. Sageli neid põhimõtteid aga praktikas ei teostata ning kohalikud elanikud jäävad siiski oma maalapist ja kodust ilma, nende inimõigusi rikutakse, elustandard halveneb. Erinevalt pagulastest ei ole sundmigrantidel ametlikku rahvusvahelist kaitset.
Poliitilistel põhjustel välisriiki põgenenud inimesed saavad paluda sihtriigis rahvusvahelist kaitset. Tänapäevaks on 1951. aasta Genfi konventsioonile alla kirjutanud 147 riiki, sealhulgas Eesti. Paljud põgenikud siiski neilt riikidelt ametlikult varjupaika ei taotle (näiteks tagasisaatmise kartuses) ja püüavad oma elu korraldada ebaseadusliku immigrandina. Pagulased on teoreetiliselt paremas olukorras kui teised sundmigrandid, sest neil on selge juriidiline staatus ja sellest tulenevad õigused. Esiteks ei tohi neid seni, kuni oht elule säilib, kodumaale tagasi saata. Teiseks peab varjupaika andnud riik tagama nende inimõigused ja turvalisuse. Näiteks tuleb pagulaste esmaste vajaduste rahuldamiseks võimaldada neile peavari, toit, pesemisvõimalused, arstiabi, ligipääs informatsioonile ja õigusabi, respekteerida tuleb perekondade taasühinemise õigust, samuti õigust põhiharidusele ja tööle, juurdepääsu sotsiaalsüsteemile jms. Umbkaudu kolmandik põgenikest ja pagulastest elab UNHCR-i andmeil siiski laagrites, pooled neist Sahara-taguses Aafrikas ja ülejäänud enamasti Aasias. Laagrid peaksid olema ajutine lahendus, kuid Aafrikas on üha enam inimesi, kes sünnivad, elavad ja surevad põgenike või pagulaslaagrites. Tihti on laagrid üleasustatud, puudus on toidust, pesemisvõimalustest, elektrist, arstiabist, liikumisvabadusest ja töövõimalustest. Maailma suurim põgenike laager Kutupalong asub Cox Bazaaris, Bangladeshis. Seal elavad rohingjad, islami-sunniitide vähemus, keda on aastaid tagakiusatud Myanmaris.
Pagulase integratsioon e lõimumine varjupaiga riigiellu on keeruline ja aeganõudev protsess, millel on juriidilised, majanduslikud ja sotsiaal-kultuurilised mõõtmed. Selles protsessis on väga olulised nõustajad, kes pakuvad nii praktilist kui ka emotsionaalset tuge selleks, et inimene saaks uue kultuuri, religiooni, elustandardi ja kliimaga keskkonnas hakkama. Inimese kaasamise protsessis mängivad võtmerolli haridus- ja töövõimalused, vajaduse korral ka ümberõpe, keelekursused ja lastehoid.
Üldiselt on pagulus siiski mõeldud ajutise seisundina. Püsivaid lahendusi on pagulastele kolm.
- Minna vabatahtlikult tagasi kodumaale. See on eelistatud, ent sageli pole see jätkuva ohu tõttu võimalik. UNHCR-i andmeil on tagasipöördujate arv pidevalt languses, seda eelkõige Süüria, Afganistani, Somaalia ja Kongo DV konfliktide venimise tõttu.
- Lõimuda püsivalt varjupaiga andnud riigi ellu. Andmed on puudulikud, kuid UNHCR-i hinnangul on viimase kümnendi jooksul saanud varjupaigariigi kodakondsuse üle miljoni pagulase, 2/3 neist USA-s. Aastatel 2009–2010 andis näiteks Tansaania kodakondsuse üle 162 000 Burundi pagulasele, kes olid eksiilis elanud 1972. aastast peale.
- Asuda ümber kolmandasse riiki, kui eelnevad kaks lahendust osutuvad võimatuks. See tähendab rahvusvahelist vastutuse jagamist ja seda koordineerib UNHCR. 2013. aastal asustati ümber ligi 100 000 pagulast 22 riiki (enamasti USA-sse, Kanadasse ja Austraaliasse; Euroopas Rootsi ja Norrasse). Ümber asustati vaid murdosa neist, kes seda tegelikult vajanuks, kuna hoolimata UNHCR-i jõupingutustest on vaid vähesed riigid nõus igal aastal piiratud arvu ümberasustatavaid vastu võtma.
Globaalsel tasandil püütakse pagulastega seotud teemasid ülal hoida ning tegeletakse nendest probleemidest avalikkuse teavitamisega. Muu hulgas tähistatakse 20. juunil maailma pagulaste päeva, kui toimub ka ühine vihmavarjumarss. See sümboliseerib rassilise, etnilise ja soolise diskrimineerimise vähendamist (vihmavari on kui kaitse sümbol). Praegu ei hakka Eesti neil teemadel rahvusvahelisel areenil silma, kuna arvuliselt on meil pagulasi ja immigrante vähe.