1914. aastal alanud esimene maailma­sõda kestis üle nelja aasta. Sõjategevus lõppes pärast seda, kui Saksamaa ja Antandi riigid olid sõlminud 11. novembril 1918. aastal Compiègne’is vaherahu. Sõja tulemusena saavutasid Antandi riigid eesotsas Suurbritannia, Prantsusmaa ja USA‑ga võidu Keskriikide üle (Saksamaa, Austria-Ungari, Türgi ja Bulgaaria). Suurt osa maailmast haaranud sõda nõudis miljoneid inimelusid ning jättis sügava jälje inimeste teadvusse. Nüüd ootas ees püsivate rahulepingute välja­töötamine ja sõlmimine.

Rahulepingute sõlmimiseks kutsuti 18. jaanuaril 1919. aastal kokku Pariisi rahukonverents, mis töötas üle poolteise aasta ning suur osa istungeid peeti Versailles’ lossis (seepärast nimetatakse seda mõni­kord ka Versailles’ rahu­konverentsiks). Kuid rahu­tingimusi ja sõjajärgse maailma­korralduse plaane oli hakatud välja töötama juba siis, kui rinnetel käisid veel lahingud. 1918. aasta jaanuaris esitas USA president Woodrow Wilson oma rahu­kava, mida hakati nimetama Wilsoni 14 punktiks. USA riigipea arvates oli maailmas võimalik kehtestada õiglane maailma­korraldus. Selle saavutamise eelduseks aga pidi lõpetatama sõda ja sõlmitama „võitjateta“ rahu. Paraku ei läinud see kokku Suurbritannia ja Prantsusmaa riigijuhtide sooviga võidetud Saksamaad ja tema liitlasi alandada ning neile kätte maksta. Brittide ja prantslaste kätte­maksu­soov kaalus Wilsoni ette­panekud üles.

Nii on iseloomustanud rahu­läbi­rääkimiste tulemusi USA president Herbert Hoover. Liitlaste soov näidata sakslastele koht kätte ilmnes kõikjal, muu hulgas ka rahutingimuste välja­töötamise korralduses. Isegi Pariisi rahu­konverentsi avamispäev (18. jaanuar 1919) ei olnud valitud juhuslikult. Oli ju samal päeval 48 aastat tagasi (18. jaanuar 1871) kuulutatud välja Saksa keisri­riik. 70 konverentsist osavõtjat esindasid võitjariike ja nende liitlasi, sõjas mitteosalenud ning uusi, st esimese maailmasõja päevil ja vahetult pärast seda tekkinud riike. Kaotajaid aga konverentsile ei kutsutud. Samuti ei võtnud sellest osa Venemaa, kus 1917. aastal olid oktoobripöördega haaranud võimu kommunistid, keda nimetati ka bolševikeks ehk enamlasteks.

Kui rahulepingute tekstid olid valmis, kutsuti kaotajad neid all­kirjastama. Sakslaste ja nende liitlaste vastuväited lükkasid liitlased tagasi ning ähvardasid kasutada sõjalist jõudu, juhul kui rahulepingud jäävad all­kirjastamata.

Versailles’ rahulepingus sõja­süüdlaseks nimetatud Saksamaal tuli nõustuda kõige raskemate rahutingimustega. Nii tuli võitjate kasuks loobuda suurtest aladest ning võrreldes 1914. aastaga vähenes Saksa riigi territoorium kaheksandiku võrra. Saksamaa asumaad anti samuti võitjate valitseda. Lisaks sellele kohustati sakslasi hüvitama võitjatele sõjas tekitatud kahju, maksma reparatsioone. Saksa­maal keelati omada tugevat armeed, st tal ei tohtinud olla suuri sõjalaevu, allveelaevu, lahingu­lennukeid, tanke ega suuri kahureid. Oli lubatud vaid 100 000 vabatahtlikul alusel värvatud elukutselist maa- ja 15 000 mere­väelast. Et Saksamaa täidaks Versailles’ lepingu tingimusi, hõivasid liitlased 15 aastaks Reini tsooni: Reini jõe vasaku kalda ja 50-kilo­meetrise vööndi paremal kaldal. Nimetatud piirkonnas ei tohtinud sakslastel olla vägesid ega ka kindlustusi.

Sakslased ei mõistnud, miks nende riik sõjasüüdlaseks tembeldati. Oli ju nende arvates sõja ajendiks see, et ühe serblaste sala­organisatsiooni liikmed tapsid Austria-Ungari keisritrooni pärija Franz Ferdinandi. Saksamaa, kes oli soovinud vaid oma liitlast Austria-Ungarit toetada, sai lüüa. Sakslastele tundus, et võitjad käitusid ebaõiglaselt, sundides neid nõustuma alandava rahu­lepinguga. Seepärast unistati Saksamaal võimalusest kaotus tasa teha.

Saksamaa endised liitlased olid samuti sunnitud sõlmima ränkade tingimustega rahulepingu (näiteks Ungariga sõlmitud Trianoni rahuleping) ning ka nende maade rahvastele tundus võitjate käitumine ebaõiglane. Austerlased, ungarlased, bulgaarlased ja türklased soovisid kaotust tasa teha. Pidevalt avaldasid nad rahul­olematust Versailles’s koostatud dokumentidega ning sellega, et prantslased ja britid surusid oma rahutingimusi teistele peale. Pariisi rahukonverentsil loodud uus poliitiline korraldus sai nimeks Versailles’ süsteem, kuid sageli kutsuti seda ka Versailles’ diktaadiks.

Selleks, et sõjalise sekkumiseta lahendada võimalikke riikide­vahelisi tülisid ning arendada rahvusvahelist majanduslikku ja kultuurilist koos­tööd, lõid Pariisi rahu­konverentsil osalejad 1920. aastal ühenduse Rahvasteliit. Sinna võisid kuuluda kõik maailma riigid omal vabal tahtel. Rahvaste­liidu peakorter asus Šveitsi linnas Genfis. Algul ei võetud esimese maailmasõja kaotanud riike (st Saksamaad ja tema liitlasi) Rahvasteliitu, vaid nad pääsesid sinna hiljem. Nõu­kogude Liit sai ühenduse liikmeks alles 15 aastat hiljem. Täielikult jäi aga Rahvasteliidust välja üks maailma võimsamaid riike – USA. Ameeriklased keeldusid tunnustamast Rahvaste­liidu põhikirja ja nii pidi see ühendus läbi saama Ameerika Ühendriikide toetuseta. Suurriikide kõrvale­jäämine oli ka üheks põhjuseks, miks Rahvasteliit ei suutnud täita oma peamist ees­märki: hoida ära uusi sõdu.