Jäätmeteks nimetatakse ebavajalikke tooteid või materjale. Nende koostis on ajaloo jooksul muutunud, enamik jäätmeid on tekkinud seoses tööstusliku revolutsiooni ja arenguga (nt plast ja tuumajäätmed). Jäätmete mõiste on mõneti subjektiivne, sest see, mis ühele inimesele on kasutu, võib teisele vajalikuks osutuda. Mõnda materjali on võimalik töödeldult uuesti kasutada, näiteks klaasi või paberit. Suurema tarbimise tõttu toodavad tööstusriigid rohkem prügi inimese kohta kui arengumaad. Samuti on nende prügi koostises enam plasti, metalle ja paberit. Kui riigid arenevad, väheneb nende prügi koostises orgaaniliste jäätmete ja tuha osakaal. Arengumaade prügist moodustavad suure osa orgaanilised jäätmed – 50% nende prügist on biolagunev. Samas kasvavad ka arengumaade tarbimine ja jäätmete tootmine, kuigi seal puuduvad tihti jäätmekäitlus ja -majandus ning see prügi, mis ei lagune (nt kilekotid, plast, elektroonikaseadmed), koguneb paljuski teede ja veekogude äärde.
Suurem osa jäätmetest on tekkinud enne asjade kasutuselevõttu nende tootmise protsessis ja jaotamises. Näiteks tekitab ühe personaalarvuti tootmine looduslikust toormest 1,5 tonni jäätmeid. Jäätmete vähendamiseks peab suunama kriitilise pilgu toote elutsüklile: kust tulevad toormaterjalid, kuidas neid ammutatakse, kuidas asju disainitakse ja toodetakse, kuidas need tootjalt tarbija juurde jõuavad, kuidas neid kasutatakse ning mis juhtub asjadega pärast nende kasutusea lõppu. Asjadel on varjatud külg – pikk energiast, veest ja materjalidest „saba”, millest suur osa lohiseb välismaal. Mida rohkem jäätmeid tarneahela jooksul tekitatakse ja mida rohkem asju ilma taaskasutusse suunamata ära visatakse, seda tumedam on toodete varjukülg. Kui vaadata arvutite eluiga, siis 75% saastamisest on tehtud enne, kui masin esimest korda sisse lülitatakse. Saastamist põhjustavad materjalide kaevandamine ja tootmises kasutatavad toksilised ühendid.
Jäätmeid tuleb õigesti käidelda, sest nendega kaasnevad mitmed riskid. Jäätmed meelitavad kohale närilisi ja putukaid, kes kannavad seedeelundkonna parasiite, ohtlikke baktereid ja kollatõvetekitajaid. Ohtlikud jäätmed, eriti kui neid põletatakse, võivad põhjustada haigusi, sealhulgas vähki. Jäätmed reostavad pinnavett, põhjavett, mulda ja õhku, mis omakorda põhjustab inimestele, teistele elusolenditele ja ökosüsteemidele lisaprobleeme. Jäätmete töötlemine ja ladustamine toodab kasvuhoonegaase, mis põhjustavad üleilmset kliima soojenemist. Prügimägedelt levib peamiselt metaan (CH4), mis on 25 korda tugevam kasvuhoonegaas kui CO2.
Kuld on peamisi väärismetalle, mida jäätmetest välja sorteeritakse. Kuid primitiivseid meetodeid kasutades saadakse kätte vaid 20% elektroonikaseadmetes olevast metallist, ülejäänu läheb prügimägedele. Uute mineraalide ja metallide kaevandamine ning töötlemine on aga kallis ja saastab keskkonda. Lisaks on paljud mineraalid otsakorral ning nende hind seega kasvab. Selliste ümbertöötamisseadmete hankimine, mis võimaldavad e-jäätmetest kätte saada peaaegu kõik väärtuslikud mineraalid ja metallid, on kallis. Et need tehased end ära tasuksid, on vaja suuri koguseid e-jäätmeid. Arengumaadel ei ole raha selliste tehaste ehitamiseks. Pealegi leidub inimesi, kes teenivad praeguse ebaõiglase ja ebavõrdse olukorra pealt palju raha.