Selle, millised oleme meie, 21. sajandi alguse lugejad, on suuresti kujundanud 20. sajandi kirjandus. 20. sajand muutis väga suurel määral kirjanduse varasemat tähendust lugejate, kirjanike, kultuuri ja ühiskonna jaoks. 20. sajandi esimese poole kirjanduses väljendus veendumus, et saabunud või saabumas on uus aeg ja uus maailm, mis varasemast oluliselt erineb. Autorid ei olnud sugugi üht meelt, milles erinevus seisneb ning kas see murrang on hea või halb, kuid kõik tunnetasid, et midagi olulist on maailmas pöördumatult muutunud.

20. sajandi teisel poolel sai tundest, et miski on muutunud, kindel teadmine. Toimunud oli kaks maailmasõda, koloniaal­impeeriumid olid lagunenud, kujunenud demokraatia ja totalitarismi vastasseis, aset leidnud enneolematu tehnika areng ja linnastumine, sooritatud kosmoselende, tekkinud uued meedia­vahendid ja teabelevi­viisid – oli selge, et lääne kultuur pole enam endine. Tuli sammu pidada aina kiiremini muutuva elu­keskkonna ja selle uute võimalustega ning arvestada uudsete probleemide ja ohtudega. Kirjanduse roll inimlike, ühiskondlike ja ajalooliste kogemuste mõtestajana sai tähtsamaks kui kunagi varem, ainult et seda rolli oli ebastabiilses ja ettearvamatus maailmas aina keerukam täita. Küsimusele, kuidas seda teha, ja kõik­võimalikele teistele küsimusele, mis inimeste ette pidevalt kerkisid, ei saa 20. sajandi kirjandusest valmis vastuseid. Võib vaid jälgida, kuidas vastuseid otsitakse. Kuna nii küsimused kui ka vastuste otsimine on keeruline, nõuab selliste tekstide lugemine ja nendest arusaamine pingutust.

20. sajandil muutus lugemise tähendus. Eeldused selleks olid kujunenud juba valgustusajastul ja 19. sajandil nn lugemis­revolutsiooniga: trükitud raamatute laiem levik ja rahvahariduse edenemine muutsid lugemise üldlevinud oskuseks ja tegevuseks. 20. sajandil ilmnes, mida see oskus inimesele anda võib. Raamatud olid lugejale toeks, et iseennast ja teisi mõistma õppida, nad andsid võimaluse end harida ja selle kaudu leida tee parema elu juurde. Lugemisest võis kujuneda vastupanuvahend poliitilisele survele ja vägivallale: kui muu vabadus puudus, võis lugeja olla vaimselt vaba. Lugemisest sai üks identiteedi alus ja eneseteostuse vorm. See aga tähendab, et inimene peab suutma iseseisvalt tekstidega dialoogi astuda, olgu tekstid kunstilised või mõnda muud liiki.

Lugemis- ja tõlgendusoskus on äärmiselt vajalik ka nüüdisaegses meediakeskkonnas, mis on samuti 20. sajandi pärand. Kõikvõimalikke tekste on rohkem kui iial varem ning neid tuleb aina juurde, sest tekste ja teavet on tänapäeval toota ning levitada järjest lihtsam. Üha raskem on aga endale vajalikke ja usaldusväärseid tekste leida, teavet kontrollida. Lugemisoskusest, mis piirdub võimega tekstist informatsiooni saada, jääb nüüd väheseks. 21. sajandi lugeja peab oskama tekste tõlgendada, iseäranis selliseid, mille kohta keegi talle ei ütle, mis neist arvata või kuidas neid mõista. Tõlgendusoskust läheb vaja ka juhul, kui pole huvi lugeda ilukirjandust, vaid tahetakse jälgida päevauudiseid või sotsiaalmeedia postitusi.

Lugemis- ja tõlgendusoskus saab alguse lihtsatest põhimõtetest ja töövõtetest ning neid see õpik 20. sajandi kirjandustekstide varal tutvustabki. Meeles tuleb pidada, et tekstis kirjas olevale mõtleb iga lugeja midagi ise juurde. Sellel, mida ja miks juurde mõeldakse, on alati mingid põhjused. Osa neist on seotud lugeja isiklike kogemuste ja hingeeluga, osa aga taustateadmistega, mille lugeja on elu jooksul omandanud. Lugemisoskus seisneb võimes kõiki neid tasandeid teadvustada ja neil vahet teha: anda endale aru, mis on kuskil kirjas, mismoodi on keegi seda tõlgendanud ning miks on seda nii tõlgendatud. Inimest, kes neid asju tähele panna mõistab, ei ole enam nii lihtne püüda lõksudesse, mille eest 20. sajandi ajalugu ja kirjandus meid hoiatavad.