Liikumine, kiirus, jõud. Kordamine

Poiss ja liblikas 

Anton Hansen Tammsaare

Metsaga põhjatuulte eest varjatud aasal kasvas ilusal kevadel palju lillesid. Aga asjata ootasid nad noppijat ja nii mõnigi oli oma õilmed enne oodatava tulemist poetanud. Sumises küll mesilane, aga see ei noppinud, lendles liblikas, aga see ei murdnud. Ja juba hakkasid lilled lootust kaotama ning nurisedes pöörasid nad jumala poole. Ja jumal saatis nende juurde poisi, kes lilli armastas ja neid heal meelel noppis. Ja kui poiss aasale astus, tuli lilledesse suur rõõm ja nagu ühest suust hüüdsid nad: „Nopi mind! Nopi mind!“ 

Ja nende magus lõhn täitis õhku. Joovastuses lähenes poiss esimesele lillele. Ja juba sirutas ta käe, et seda murda, kui liblikas lendu tõusis: tükk siidi, teine sametit ja siis nagu kalliskivi-sädemed, lumehelbe petlik helk – niisugune oli liblikas, kui ta tiibu lehvitas. Ja ainult pisut lendas ta edasi, jällegi lillele laskudes, kus ta oma tiivad päikesepaistel laiali ajas. „Lase, ma võtan su kinni,“ ütles talle poiss lillesid unustades. „Püüa,“ vastas liblikas. „Ega ma haiget tee, vaatan ja lasen jällegi lahti.“ „Püüa.“ „Ma ei puudutagi, ainult vaatan lähedalt,“ rääkis poiss härdalt. „Võta kinni, siis võid kõik.”

Ja poiss hakkas püüdma. Esiteks hiilis ta salaja liblikale lähemale, aga vaevalt oli ta mõne sammu astunud, kui liblikas juba teisele lillele liugles ja nagu narrides oma ilusaid tiibu lehvitas. Poiss sai kärsituks. Algas jooksmine, püsimata tagaajamine: samm siia, teine sinna, hüpe paremale, teine pahemale poole, üle mätaste ja väikeste põõsaste, ikka põiklejale liblikale järele, kes kord lõunasse, sestsamast põhja, kord madalasse lillede sekka, siis üles päikese poole virvendas. Ikka edasi tormasid poiss ja liblikas; üks oma painduvail, väledail jalgel, teine – tiibadel, siidina, sametina, kalliskividena säravail. Ei väsinud põgeneja ega jätnud tagaajaja. Viimaks tõusis liblikas kõrgele ja lendas üle metsa, mis aasa põhjatuulte eest varjas. Alles nüüd jäi poiss hingeldades seisatama ja vahtis äreval pilgul, palavikupuna palgeil, liblikale järele, nagu loodaks ta tema tagasitulekut. Aga kui poiss nõnda seisis ja üksisilmi metsa taha vahtis, lehvitas tuuleõhk talle joovastavat lõhna ninasse: ja meelde tulid ununenud lilled, mis noppijat ootasid. Lõhnast heldinuna, ärritatuna pöördus poiss ja oli valmis lähema õie poole kummarduma, aga jahmatades jäi ta paigale ning ta palgeilt kustus leegitsev jume: liblikat püüdes oli ta kõik lilled ära tallanud. Nukralt istus poiss maha ja hakkas kibedasti nutma: ta armastas ju lillesid nii väga ja oleks neid heal meelel noppinud.