Infovõitlus

Ideaalis on kõige alguseks mingi tegu, millest hiljem räägitakse või mida kajastatakse. See võib olla lahing, mille tulemus oli meile oluline. See võib olla ka vastase rünnak, mis purustas meie inimeste vara, või vastase sõjakuritegu. Sündmuseks võib olla ka meie juhtide poliitiline otsus, mis hakkab mõjutama elanikkonna saatust. Kommunikatsiooni mõttes on tugev sündmus see, millest hakatakse rääkima või mis hakkab meedias või sotsiaalmeedias ringlema isegi siis, kui me ei tee selleks mingit jõupingutust.

Näiteks Eesti strateegilise kommunikatsiooni suurim sündmus viimase 10 aasta jooksul on NATO liitlasvägede toomine Eestisse. Selle sündmuse tähendust ei ole võimalik eirata ei Eesti vastastel ega ka Eesti sõpradel.

Alati on olemas infooperatsioonide üksused, mis tegelevad ka petteoperatsioonidega, kuid kõigile ülejäänutele peaks kohanduma reegel, et info usaldusväärsus rajaneb tõe rääkimisel. Kui ajakirjanikud peavad üles korjama teie antud informatsiooni ja nad saavad aru, et te üritate midagi varjata või üles puhuda, siis on ka tulemus meediakajastus, mille mõju võib olla vastupidine. Igal juhul tuleb arvestada, et valeinformatsiooniga saavutatud efekt on üldjuhul lühiajaline.

Iga võitleja peab olema valmis koguma materjali, mida on võimalik kasutada sündmuse kajastamisel meedias ja sotsiaalmeedias. Kutsume seda sündmuse dokumenteerimiseks. Näiteks kujutame ette olukorda, kus vastase pommid on põhjustanud kannatanuid tsiviilisikute hulgas. Selle rünnaku tagajärjed tuleb fikseerida põhjalikult. Neid materjale saab hiljem kasutada luures, sõjakohtus ja muidugi meedias, tõestamaks, et oleme rünnaku all. Samamoodi võime ette kujutada, et meie võitlusgrupp korraldab varitsuse, mille käigus hävitab vastase tanke ja soomukeid. Selline sõnum julgustaks ka teisi võitlejaid sama tegu kordama. Seepärast tuleb lahingu tulemus üles pildistada või filmida. Jällegi on klientideks nii luure, sõjakohus kui lõpuks ka meedia.

Kindlasti tuleb arvestada, et mõned sündmused on vastuolulised. Vastane hakkab nende kohta levitama oma versiooni. Meie võitlejaid võidakse süüdistada isegi sõjakuritegudes. Mida täpsem on dokumentatsioon, seda paremini on hiljem kaitstud meie võitlejad (või süüdi mõistetud sõjakurjategijad).

Väidetavalt valitses Liibanoni šiiitide organisatsioonis Hezbollah põhimõte, et kui rünnakut vastasele ei ole filmitud, siis seda rünnakut ei toimunudki. Arvestades selle rühmituse elujõulisust, võib arvata, et ka nende meediatöö on efektiivne.

Sündmuste dokumenteerimiseks peavad iga grupi või patrulli varustusse kuuluma salvestusvahendid. Kõige tavalisem on mobiiltelefon, aga kuna see jätab raadiojälje, on siiski parem kasutada väikesi digikaameraid. Niipea, kui patrullil tekib kohalike elanikega kasvõi sõnasõda, peab seda kontakti kohe filmima hakkama, sest iial ei või teada, et need ei ole provokaatorid, kes üritavad provotseerida jõu väärkasutust. Pärast sündmuse lõppu tuleb selle kohta koguda kiiresti võimalikult palju informatsiooni, mis vastavad peamistele küsimustele: kes? mida? millal? kus? miks? Nagu näete, on huvitav, et uudisteajakirjandus kasutab põhimõtteliselt samu sündmusekriteeriume, mida luuregi.

1. Suuline. Iga võitleja on ühtlasi oma riigi kõneisik, s.t iga võitleja peab teadma, millised on Eesti ja tema enda üksuse peamised sõnumid sel hetkel. Näiteks kui sündmus on Eesti üksuse ülema käsk komandanditunni kehtestamise kohta, siis peab iga sõdur oskama seda seletada ja põhjendada igale linnakodanikule, kes selle kohta küsib. Muidugi peab iga sõdur alati teadma, kellega ja mispärast sõditakse.
2. Elektrooniline. Üldine soovitus on, et dokumenteeriv võitleja ei pea / ei tohiks ise oma materjali toimetada sobivaks „meediatooteks“, et seda hiljem avaldada näiteks sotsiaalmeedias. Seda esiteks seepärast, et tal on vaja valmis olla järgmisteks taktikalisteks tegevusteks „põllul“, ja teiseks ei pruugi tal olla mugavat võimalust kasvõi oma pildi saateteksti õigekirja kontrollida. Igasugune kajastuse materjal tuleks, nagu luureinformatsioongi, kohe ära saata vastavatele isikutele, kes sellega edasi tegelevad.
   ​See tähendab, et alati peab olema kusagil tagaliinil toimetaja, kes on valmis selle materjaliga tegelema. Kõigepealt analüütiline töö. Tuleb teha kindlaks, et filmitud-pildistatud materjaliga ei avaldataks sõjasaladusi, ei paljastataks üksuse tulevikuplaane ega näidataks oma poole taktikalis-tehnilisi protseduure. Seejärel tuleb kogu materjal vormindada meediakanalile sobivaks ja varustada vajaliku taustainfoga.
   ​Siin tuleb mängu veel kübervõitlus. Võib arvata, et vastane üritab meie sotsiaalmeediakontosid häkkida, kompromiteerida, trollida jne. Seega on levitamine eriala, mis üritab saavutada kolme eesmärki: olla kiire, levida võimalikult paljudes kanalites üheaegselt ja tagada kanalite jätkusuutlikkus.
   ​Ideaalis ilmub umbes viie minuti jooksul pärast sündmuse lõppu Twitteris esimene lühikene tviit, mis annab teada sündmuse toimumisest. See annab meediale ja meediatarbijatele häire, et nad ootaksid järge. Ajalehed, televisioon ja uudisteportaalid reserveerivad ressursi sündmuse kajastamiseks. Seejärel, umbes tunni aja jooksul, ilmub laiendav lugu, kus on olemas nii pilt, video kui ka ammendava tekstiga informatsioon. See on puhas uudislugu, mis ei sisalda analüüsi. Lõplik video ei tohiks olla pikem kui 3–5 minutit. Hiljemalt kuue tunni pärast peab aga ilmuma laiendus, kus antakse sõna erinevatele inimestele, kes lisaks faktidele pakuvad ka oma arvamuse. See on nn tähenduse kinnitamise faas.