Jutustab ühe loo muistsest Eesti vabadusvõitlusest

Katse on sooritatud, kui noorkotkas ise jutustab teistele oma teadmistest muistse vabadusvõitluse kohta, näiteks mõnest lahingust, väejuhist vmt.

Lisää aiheesta

Muistne vabadusvõitlus

Eestlaste muistne vabadusvõitlus või muistne vabadusvõitlus oli sõjategevus eestlaste ja neid allutada püüdnud Riia piiskopi, Mõõgavendade ordu, Taani ja Rootsi vahel alates 1206. või 1208. aastast kuni 1227. aastani, mil kõik eestlased olid alistatud.

Peamine ajalooallikas selle kohta on Henriku „Liivimaa kroonika“.

Eestlaste vanemad-väejuhid olid Lembitu, Maniwalde, Unnepewe ja Wottele.

Uuri muistse vabadusvõitluse kaarti SIIT.

Harjuta ülesande lahendamist siin, et rühmapealiku poolt sulle määratud ülesanne hästi lahendada!

Lisää aiheesta

Ümera lahing

Aastal 1210 asusid eestlased suure väega teele ja piirasid Võnnu kantsi ümber.

Kantsi ette veeti hulk puid kokku ja pisteti need põlema. Tuld ja suitsu püüti kantsi juhtida, et sundida seesolijaid alistuma.

Puud metsas kisti juurtega välja, seati need kantsi juurde püsti ja kinnitati tugevasti üksteise külge, et nende varjus kantsi kaitsjaid nooltega tabada.

Kui juba mitu päeva piiramistööd oli tehtud ja kants langemas, ilmusid ordurüütlid, lätlased ja liivlased eesotsas Kaupoga. Eestlastel ei jäänud muud üle kui põgeneda.

Eestlased liikusid üle Koiva jõe Ümera suunas. Seal saatsid vaenlased salakuulajad välja, et nad järele vaataksid, kus eestlased on ja mis nad teevad. Luuresalk teatas: "Eestlased põgenevad üle Ümera."

Nüüd tõttasid rüütlid ühes teistega Ümera poole, ilma et nad oleks teadnud, kus asub eestlaste malev.

Eestlased olid end metsa ära peitnud ja tungisid siit vaenlastele ootamatult peale.

Varsti langesid mitmed rüütlid ja Kaupo poeg. Kui liivlased seda nägid, pöördusid nad kohe põgenema ja jätsid sakslased üksinda. Ka need pidid taganema.

Eestlased ajasid ratsa nii sakslastele kui ka lätlastele järele, lõid neist paljud maha ning võtsid vange. Sõjavangidele raiuti ristiusu pilkeks ristid selga.

Nii lõppes Ümera lahing eestlaste täieliku võiduga. Nad tulid võidurõõmsalt tagasi ja tõotasid ühiselt kui "üks süda ja üks hing" vaenlaste vastu sõdida.

Lätlased ja liivlased olid aga väga kurvad, et nemad kui ristiinimesed ikkagi paganatelt lüüa said.

Ümera lahing lõppes eestlaste võiduga.

Lisää aiheesta

Sakala vanem Lembitu

Lembitust Läti Henriku kroonika põhjal

Kevad 1211 oli eestlaste muistses vabadusvõitluses (1208–1227) üks sündmusterikkamaid.

Kaht vanemat Sakalast teab kroonik sel puhul esile tõsta nimeliselt. Need on Lembitu ja Meme, kes oma väega läksid üle Ümera jõe, jõudsid kiriku juurde ja panid selle põlema, rüüstasid kõik, mis preestrile kuulus, kogusid üle terve kihelkonna kariloomi ja palju muud saaki, tapsid kõik mehed, keda nad kätte said, viisid vangi naisi, poisse ja tütarlapsi, nii et "tõusis suur häda kogu Liivimaa piirialal".

Kroonikas mainitud preester polnud keegi muu kui kroonikakirjutaja ise, Ümera lätlaste hingekarjane 1208. aastast peale Henricus de Lettis – Läti Henrik. Tema vastne kirikukihelkond keskusega Papendorfis oligi eestlaste seekordse retke objekt.

Lembitu nimi esineb Henriku kroonikas kokku 14 korda (kujul Lembitu, Lembitus, Lembito, Lembita, Lambito, Lambite), millega ta tõuseb paarikümne sagedamini nimetatud kroonikategalase hulka.

Teistest eestlastest on kroonikas Pudiviru vanema Tabelinuse nimi kolmel korral, Meme, Wottele, Maniwalde, Lembitu vend Unnepewe, Vytamas Sakalast ja Kyriawanus Virust igaüks üks kord.

Lembitu ja Meme olid tõenäoliselt kihelkonnavanemad Sakala põhjapoolsemais kihelkonnas, hilisema Suure-Jaani alal. Kroonik mainib Lembitu küla Navesti jõe ääres ja Lembitu linnust, "mida kutsutakse Leole".

Viimast on üldiselt samastatud Lõhavere linnusega, Lembitu küla/mõis võis asuda hilisema Lõhavere mõisa, võib-olla aga Olustvere läheduses.

Läti Henriku kimbutamisele vastasid ristisõdijad Riiast, Mõõgavendade orduvennad, liivlased ja lätlased juba sügisel 1211 omapoolse retkega Lembitu valdustesse.

Vaenuvägi liikus mereäärset teed Pärnu jõe suudmeni ja pöördus sealt metsi ja soid pidi Põhja-Sakalasse. Kogunemiskoht oli Lembitu küla juures.

Rüüstati ümbrust ja osa jõudis välja Järvamaa piirini. Enne koduteele asumist olevat pandud tuli otsa ka Lembitu linnusele.

Retk, mida hakati nimetama "põhjatuks", ei toonud ründajaile siiski erilist edu: juba enne Sakalasse jõudmist nõrkes palju hobuseid, Lembitu külas toimunud tapluses said surma sõjakäigu peamised õhutajad. Edaspidi tegutses Lembitu veelgi agaramalt ja tema mõju hakkas järjest enam ületama oma kihelkonna piire.

1212. a alguskuudel, kui sakslased olid korraldanud suurema retke kuni Järvamaani, tungisid Eestisse omakorda venelased ja jõudsid Varbolani. Sakala ja Ugandi kõigis kihelkondades algas väe kogunemine, milles Lembitu oli üks peainitsiaatoreid.

Oma lähima kaaskonnaga asus ta jälitama Sakalas ristimist alustanud preestrit Salomoni, sai selle kätte ja tappis preestri koos tõlkide ja kogu saatjaskonnaga.

Seejärel asus Lembitu kogutud väe eesotsas teele läbi Ugandi. Ugalasi kaasa võttes tungis Venemaale ning rüüstas Pihkva linna.

Muistse vabadusvõitluse esimese perioodi (1208–1212) lõpuks oli Lembitu kujunenud ristisõdijate üheks kõige arvestatavamaks vastaseks. Seetõttu toimus vaherahu lõpul 1215, pärast sakslaste retke Läänemaale, järgmine rünnak just Lembitu vastu.

Sakala linnus vallutati ja rahvas ristiti, ka Lembitu. Linnuse vanemad, Lembitu koos teistega, viidi kaasa, vabastati aga peatselt ja lasti oma maale tagasi, kui nad oma pojad olid pantvangiks andnud.

1217 tõusis Lembitu pealikuks ja vanemaks, üle-eestilise vastupanu etteotsa. Pärast Otepää tagasivallutamist koostöös venelastega 1217. a algul tekkis reaalne lootus ristisõdijad otsustavalt tagasi lüüa.

Toetudes Novgorodist saadud lubadustele tulla suure sõjaväega "Liivimaa kirikut hävitama", saatis Lembitu sõjakutse üle kogu Eesti ja Navesti jõe äärde kogunes 6000 meest Läänemaalt, Revalast, Harjust, Virust, Järvast ja Sakalast.

Tulemata jäid vaid ugalased ja saarlased. Liisk langes 21. septembril 1217 Viljandist umbes 10 km kaugusel Madisepäeva lahingus.

Sakslaste eliitvägi koos lätlaste ja liivlastega saavutas võidu, Lembitu langes, Henriku mõneti kahtlust ärataval seletusel lätlase Veko käe läbi.

See oli raske kaotus, mitte aga muistse vabadusvõitluse lõpulahing. Eestlaste vastupanu kestis mitme tõusu ja langusega veel peaaegu 10 aastat.

Lembitu ei olnud eestlaste ainus silmapaistev rahva- ja väejuht muinasaja lõpul, kahtlemata oli ta nende seas aga üks kõige mõjukamaid.

Läti Henriku teadetest nähtub Lembitu leppimatus vaenlastega, isiklik vaprus, algatusvõime ja oskus üldist olukorda hinnata.

Lembitu tõusis Eesti muistse vabadusvõitluse juhtisikuks ja aeg on kujundanud temast rahvuskangelase, muistse vabadusvõitluse sümboli.

Lihtne jutustus Lembitust

Sellest on möödunud juba pisut enam kui kaheksasada aastat, kui elas kuulus Sakala vanem Lembitu.

Iseloomult oli ta julge, kangekaelne ja kartmatu. Tema juhtimise all oli võidetud palju lahinguid.

Tal oli naine, poeg Meelis ja mitu tütart. Ta oleks tahtnud, et tema ainukesest pojast oleks saanud ka väejuht.

Lembitul oli palju veiseid, lambaid ja muid pudulojuseid. Lembitu langes, kui tema sõjavägi võitles ebavõrdses lahingus ristirüütlitega.

Teda rünnati selja tagant, pea raiuti otsast ja viidi võidu märgiks Riiga.

Vaenlased võtsid eestlastelt veiseid, lambaid ja vilja ning rüüstasid nende kodud. Kes tahtis ellu jääda, pidi alistumise märgiks laskma ennast ristida.

Palju aastaid hiljem tuli Lembitu poeg Meelis kodukohta tagasi ja sai teada oma isa surmast. Ta kaevas oma isa põrmu üles ning tuhastas vanade eestlaste kombel.

Lembitu saadab laiali sõjakutse.
Ristisõdijate rünnak Lembitu vastu.
Lembitu rüüstab preestri vara.
Preester Salomoni tapmine.
Vaenlaste retk Lembitu valdustesse.
Lembitu hukatakse lahingus.
Lembitu ristiti.
Lembitu tõuseb üle-eestilise vastupanu etteotsa.
Pihkva linna rüüstamine.
Põletati Lembitu linnus.
Eestlaste vägede kogunemine.

Lisää aiheesta

Madisepäeva lahing

Pikapeale laastati maa, kurnati rahvas. Rahulik töö ja kaubitsemine halvati. Kõige enam kannatas Lõuna-Eesti, Sakala ja Ugandi.

Ikka enam ja enam tunti, et tarvis on maad vaenlastest vabastada ning need tagasi mere taha paisata.

Asja etteotsa astus Lembitu. Ta sõitis maakonnast maakonda ja kutsus kogu rahvast otsustavale võitlusele sakslastega.

Võidu kindlustamiseks paluti abi venelastelt ja saadeti neile suuri kingitusi. Venelaste abi jäi aga hiljaks. Eestlaste malev, 6000 meest suur, kogunes Viljandi lähedale.

Ka sakslased valmistusid otsustavaks löögiks. Nende sihiks oli murda eestlaste jõud lõplikult. Sakslased kogusid suure hoolega sõjaväge ja saatsid välja oma osavamad pealikud. Neil oli ligi 3000 meest ratsaväge, keda toetasid suured lätlaste ja liivlaste väesalgad.

Lembitu taganes oma vägedega põhja poole, kus oli rohkem metsi ja rabasid. Neis võis lahingu kaotuse korral pelgupaika leida. Jäädi Pala jõe lähedusse metsa servale peatuma ja oodati sakslaste lähenemist.

Sakslaste väed lahkusid lahingukorras Viljandist 21. septembril 1217. a ja liikusid eestlaste suunas. Keskpaigas asusid rüütlid, paremal tiival liivlased ja vasemal lätlased.

Samuti oli Lembitu mehed jaotanud: paremad mehed keskpaika, teised tiibadele. Kui paras aeg oli lahingut alustada, tulid eestlased lahinguvalmis äkki metsadest välja ja lahing algas.

Vapralt võitlesid eestlased. Kõik aga ei aidanud. Sakslaste parem sõjakunst murdis nende jõu. Pealegi langes keset ägedat lahingut Lembitu, Eestlaste osavaim väejuht ja rahvavanem. Langes ka mitu teist eesti vanemat.

Oma vanemate, eriti aga Lembitu langemist nähes kaotasid eestlased julguse. Nad taganesid, jättes lahinguväljale ligi 1000 surnukeha. Vaenlaste kätte langes umbes 2000 hobust, palju sõjariistu ja muud saaki. Kõik röövitud vara jagati võitjate vahel ühetasaselt.

Paar päeva hiljem, kui võitjad olid tublisti rüüstanud ja põletanud, palusid eestlased rahu. Nii lõppes kuulus Madisepäeva lahing eestlaste suure kaotusega.

Eestlaste võim polnud aga sellega veel murtud.