Luku 2.7 (Luudusoppus võro keelen (kakkõhelü q-ga))

ELÄJÄQ TALVÕL

Tarvilidsõq sõnaq:
pähkmit, külmä, siini, paksõmbas, kõrd, vainlasõq

Oraval om korgõn puuladvan ossõst koet pesä. Tuu om voodõrdõt kuiva hainaga. Tuisudsõ ilmaga tä topp pesämulgu kinniq ja süü sügüse kor´atuisi ja .

Kahr ehitäs sügüse maahasadanu puu juuri ala pesä ja jääs talvõs uinahustõ.

Siil ehitäs uma pesä kuionuist lehist, samblõst ja hainakõrsist. Sääl tä tõmbas hindä kerrä ja maka terve talvõ. Paks lumõkõrd hoit timmä iist.

Jänes ja lahits piät talvõl pall´o liikma, et süvväq kätte saiaq. Valgõ om kaitsõvärm. Nii ei näeq näid .

Sügüse lätt eläjil karv .

Naha ala korjus paks rasva .

Tuu kaits külmä iist. Rasvatagavaraq avitasõq üle elläq ka noid päivi, ku süvväq om veidüq.

Tarvilidsõq sõnaq:
ossõ, süvväq, kuurt, inemine, haina, kardohkit

Korgõ lumõ alt om mõtsaeläjil rassõ  kätte saiaq. Siin saa   mõtsaeläjit avitaq.

Jäneseq ja põdraq sööväq hää meelega haavo   ja . Mõtskitsilõ ommaq mõtsa tettü söögiseimeq.

Sinnäq viiäs joba sügüse  ja vihto.

Sääl om ka suula lakmisõ jaos.

Mõtstsiolõ viiäs mõtsa   ja sügüse kor´atuisi tammõtõhvõ.

Talvõl ommaq kalaq viin  all.

Lumpõ ja järvi põh´an mua sisen eläseq talvõ üle .

Kandõ all ommaq .

Kiä ommaq pildi pääl?

Pesä

Uus (urg)

Kuup

Odota