Et Päikeselt Maale saabuvat soojust jätkuks kõikjale, on väga tähtis, et õhk liiguks. See ühtlustab temperatuuri väiksemate ja suuremate laiuskraadide vahel. Ekvaatori kohal soojenenud õhk liigub põhja või lõuna poole ja viib endaga soojust kaasa, polaaralade külm õhk jahutab ekvaatori poole liikudes neid alasid, mida oma teel ületab.
Külmade ja soojade alade vahel kujuneb kaks vastassuunalist õhuvoolu. Üks neist liigub kõrgel ja teine madalal maapinna kohal. Selline horisontaalne õhuvool võib ulatuda tuhandete kilomeetriteni. Samal ajal õhk ka tõuseb ja laskub. See liikumine ei ületa aga harilikult troposfääri paksust, mis Eesti kohal on umbes 11 km.
Õhu paneb liikuma õhurõhkude erinevus. Õhurõhk tahab ühtlustuda, mistõttu hakkab õhk voolama kõrgema rõhuga alalt madalama rõhuga alale. Seal, kust õhk ära voolab, rõhk alaneb ja seal, kuhu õhku juurde tuleb, rõhk suureneb. Ühtlaseks ei muutu aga õhurõhk kunagi, sest alati on kohti, mis soojenevad või jahtuvad ümbritsevatest aladest kiiremini. Nii kujunevad üha uued õhurõhkude erienevused ning õhk püsib pidevas liikumises.
Õhu liikumine on tegelikult veelgi keerukam, sest selle suunda mõjutab Maa pöörlemine ja selle tugevust õhu hõõrdumine aluspinnal. Õhu tõusmine ja laskumine sõltub aga sageli mäestikest, eriti siis, kui need ristuvad õhu liikumise suunaga.
Tuul on õhu liikumine maapinna kohal, mille põhjustab õhurõhkude erinevus. Ilm võib olla täielikult tuulevaikne, tuuline või tormine.
