Kuni 1980ndateni olid arengumaad maailma kaubanduses vaid toorme eksportijad. Välja veeti naftat, mineraale (nt teemante, kulda), väärispuitu ja põllumajandussaadusi (nt kohvi, teed, kakaod, suhkrut, puuvilla). See on nüüdseks muutunud ja valdav osa arengumaade ekspordist on tööstustoodang. Eelkõige on edukad olnud Aasia riigid, peale Hiina ja India ka Malaisia (elektroonika, kemikaalid) ja Vietnam (rõivad, elektroonika), mujalt maailmast Brasiilia (transpordiseadmed, jalatsid), Mehhiko (autod, arvutitehnika), LAV (masinad ja seadmed) ning Mauritius (rõivad ja tekstiil).
Siiski on maailmaturul konkureerimine ning ekspordi mitmekesistamine paljudele arengumaadele vaevarikas, eriti kõige vaesematele riikidele. Eelkõige sõltuvad Sahara-taguse Aafrika riikide eksporditulud jätkuvalt maavaradest ja/või põllumajandusest: Angola sõltub naftast ja teemantidest, Sierra Leone teemantidest, Burundi kohvist ja teest, Malawi tubakast, teest ja suhkrust, Burkina Faso puuvillast, kariloomadest ja kullast. Sõltuvus toorme ekspordist, eriti kui tegu on ainult ühe või vähese toormega, ei soodusta pikaajalist arengut ja võib tekitada mitmeid probleeme, näiteks suuri ebavõrdsusi sissetulekutes. Sellisel juhul saavad kasu eelkõige maaomanikud, kelleks on tihti suuromanikud või kaevandusfirmad, harva talunikud. Majanduspingeid põhjustab ka sõltuvus kõikuvatest maailmaturu hindadest, põllumajandussaaduste puhul lisanduvad ilmastikuga seotud ohud. Nii võib maailmaturu hindade langus või ootamatu põud kiiresti hävitada kogu riigi sissetuleku ja välisvaluutareservid, mida oleks vaja impordi (nt tehnika) eest maksmiseks. Tagajärjeks on riikide sõltuvus laenudest ja välisabist.
Vaesus on viimastel aastakümnetel enim vähenenud Ida- ja Kagu-Aasia riikides, kes on olnud aktiivsed kaubanduspartnerid, suutnud eksporti mitmekesistada ja siseneda suurema lisaväärtusega toodanguturgudele. Sahara-taguse Aafrika riigid, kus vaesus visalt kahaneb, kauplevad aga väheste kaupadega. Ehkki kauplemine ja lõimumine maailmamajandusega ei taga vaesuse vähenemist ega majanduskasvu, on sellel siiski oluline roll. Küsimusele, miks paljud vaesemad riigid pole suutnud maailmakaubandusest mõistlikku kasu lõigata, ei saa üheselt vastata. Põhjused erinevad riigiti ja nende nimekiri on pikk. Muu hulgas peituvad põhjused ajaloolises ebaõigluses, riikide praeguses halvas valitsemises (korruptsioon, tollibürokraatia), puudulikus infrastruktuuris, haridusvõimaluste puuduses, käimasolevates konfliktides (vt ka ptk A.6.), võlakoormates ning geograafilises asukohas (problemaatiliste naabritega merepiirita riigid). Oma osa on ka maailmakaubanduse reeglitel.