Luku 3.2 (Doonorlus)

Vere koostisosad ja nende ülesanded

III kooliaste

Punalibled e punased vererakud

Punalibled ehk erütrotsüüdid on kõige arvukam vere rakuline komponent, 2-3 veretilgas on üle 1 miljardi punalible. Punalibledel pole tuuma ja teisi rakuelemente, 90% nende mahust täidab hemoglobiin. See on valk, millel on võime siduda hapnikku ja süsihappegaasi. Punalible eluiga on 120 päeva, igas sekundis sureb inimesel umbes 3 miljonit punaliblet, mistõttu on neid vaja pidevalt juurde toota. Punaliblesid nagu ka muid vererakke toodab luuüdi, mis paikneb luuõõnsustes. Rohkem on verd tootvat luuüdi lamedates luudes: puusaluus, rinnakus, roietes ja abaluudes. 

Punaliblede ülesanne on transportida hapnikku kudedesse ja süsihappegaasi kui jääkainet kudedest ära. Punalibled on väikesed ja väga elastsed, seetõttu suudavad nad läbida ka kõige väiksemaid veresooni ehk kapillaare.

Punalibled e punased vererakud e erütrotsüüdid moodustavad vererakkudest põhiosa

Hemoglobiin täidab põhiosa punaliblest, sest  

Hemoglobiin seob hapnikku, 

Hapnikku vajavad kõik organismi rakud elutegevuseks 

Hapnikupuuduse suhtes on kõige tundlikumad 

Hemoglobiin

Hemoglobiin on liitvalk, mis koosneb neljast globiini molekulist ja neljast neid ühendavast heemist, mille keskel on üks raua aatom. Raua ja heemi kompleks annab verele punase värvuse.

Hapnik seondub transpordiks kudedesse raua aatomi külge ja süsihappegaas transpordiks kudedest kopsudesse globiini külge.

Hapnikku vajavad elutegevuseks ja oma ülesannete täitmiseks kõik keharakud, osa rohkem, osa vähem. Kõige tundlikumad on hapnikupuuduse suhtes ajurakud, need peavad ilma hapnikuta vastu ainult mõne minuti, samuti vajavad rohkelt hapnikku südamelihase ja soolestiku sisepinna rakud.

Punaliblede ülekannet vajavad patsiendid kõige sagedamini, sest nende vähesust on üsna raske taluda. Erütrotsüütide vähesust põhjustavad näiteks verekaotus, punaliblede moodustumise häire või nende ülemäärane lagunemine. Seda, kui inimese veres on normaalsest vähem punaliblesid või kui punalibledes sisaldub normaalsest vähem hemoglobiini, nimetatakse kehvveresuseks ehk aneemiaks.

Hemoglobiin on liitvalk. See koosneb neljast alaühikust, mil igaühel on valguline osa (globiini e polüpeptiidi molekul) ja mittevalguline osa, s.o heem, mille keskel on raua aatom
  • on punalibledes sisalduv valk.
  • seob ja transpordib hapnikku.
  • on vererakk, mis transpordib hapnikku.
  • annab verele punase värvuse.

Vereliistakud

Vereliistakud ehk trombotsüüdid ei ole ise rakud, vaid suurte vereloomerakkude (megakarüotsüütide) iseseisvalt toimivad osad. Vereliistakud osalevad vere hüübimise protsessis. Need kogunevad veresoone vigastatud kohale ning koostöös plasmas leiduvate hüübimisainetega moodustavad trombi, mis sulgeb vigastuse.

Vereliistaku eluiga on vaid 5–10 päeva, seetõttu peab neid pidevalt juurde tekkima.

Vereliistakute ülekandeid tehakse inimestele, kelle organism ei suuda neid piisavalt toota või kes on neid liiga palju kaotanud, näiteks suure verejooksu korral.

Vereliistakud koos plasmas leiduvate hüübimisainetega tagavad vere hüübimise

Mõtle!

Miks on enne operatsiooni tähtis teada patsiendi vereliistakute hulka veres?

Valgelibled e valged vererakud 

Vere valgelibled ehk leukotsüüdid on inimese kaitsesüsteemi rakud. Nad kaitsevad organismi sissetungijate, s.o  viiruste, seente ja bakterite, aga ka organismi enda vananenud või vigaste (muteerunud) rakkude eest. Osa neist on võimelised hävitatavaid mikroorganisme otseselt endasse haarama ja oma rakukehas lõhustama, osa toodab haigusetekitajatevastaseid antikehi. Valgeliblede eluiga on väga erinev, see sõltub nende ülesandest. Hävitajarakud elavad vaid mõne päeva; mälurakud, mille ülesanne on talletada informatsiooni kõigist elu jooksul toimunud kokkupuudetest haigustega, võivad elada sama kaua kui inimene.

Kuna valgelibled tunnevad väga hästi organismi, milles nad on tekkinud, ja võitlevad kõige vastu, mis sellest erineb, on väga keeruline neid teisele inimesele üle kanda. Nad asuksid hävitama seda keha, millesse nad üle kanti. Vere valgeliblede ohutu ülekanne on võimalik ainult täiesti ühesuguste s.o ühemunarakumitmikute vahel.

Seetõttu on doonorivere preparaatidest eemaldatud nii palju vere valgeliblesid kui võimalik.

Vere valgelibled e valged vererakud e leukotsüüdid kaitsevad organismi mitmel viisil

Valgeid vereliblesid teisele inimesele üle ei kanta, sest 

  • need hakkaksid hävitama patsiendi kehasse tunginud kahjulikke mikroobe.
  • need hakkaksid hävitama patsiendi rakke.
  • valged vererakud surevad võõras organismis kiiresti.

Plasma

Üle poole vere mahust moodustab selle vedel osa ehk plasma.

Plasma on keskkond, mis tagab vererakkude liikumise. Plasma olulisemad koostisosad peale vee on vere valgud ja hüübimiseks vajalikud ained (mitteaktiivses olekus). Plasma transpordib veel mitmesuguseid ioone, glükoosi, amino- ja muid orgaanilisi happeid, kolesterooli ja teisi rasvu, hormoone ja ainevahetuse jääke, nt uureat.

Plasma transpordifunktsiooni saavad asendada teised kunstlikult valmistatud, kuid kehale sobivad lahused. Plasma ülekannet on aga vaja, kui on puudu hüübimisainetest. See võib olla kaasasündinud häire, mistõttu hüübimisaineid moodustub liiga vähe, või on elu jooksul tekkinud, näiteks seoses verekaotusega või maksa kui hüübimisaineid tootva organi haiguse korral.

Plasma ülesanne on transportida  ningkui vaja.

Plasma ülekannet on vaja siis, kui organismis on puudus 

  • Punalibled e punased vererakud e erütrotsüüdid on kõige arvukam vere rakuline komponent.
  • Erütrotsüüdid on tavalised rakud, mis sisaldavad tuuma ja teisi raku komponente.
  • Vereliistakud e trombotsüüdid osalevad vere hüübimise protsessis.
  • Vere valgelibled e valged vererakud e leukotsüüdid on inimese kaitsesüsteemi rakud.
  • Verekeskuses valmistatakse leukotsüütide preparaate haigetele ülekandmiseks.
  • Hüübe teke on kaitsemehhanism veresoone vigastuse ning veritsuse korral.
  • Vereplasma on peamine hapniku transportija organismis.
Odota