Arheoloogilised andmed on väga olulised ka vanaaja tundmaõppimisel. Väljakaevatud asulaid, linnu, matusepaiku ja esemeid uuritakse hoolega ning nii saadakse teada inimeste igapäevaelu üksikasju, millest kirjalikud tekstid sageli vaikivad. Toonaste sündmuste kohta arheoloogia aga suuremat teavet ei anna. Enamasti ei saa me arheoloogia põhjal teada ei valitsejate nimesid ega seda, mida üks või teine neist täpsemalt korda saatis. Selle väljaselgitamiseks tuleb uurida kirjalikke ajalooallikaid.
Kirjalike ajalooallikate hulka kuuluvad kõik minevikus kirja pandud tekstid, mis on tänapäevani säilinud. Osa neist on päevavalgele tulnud arheoloogilise uurimistöö käigus. Nii on arheoloogid avastanud vanaajal kivisse raiutud tekste ehk raidkirju. Osa neist ülistab valitsejate tegusid, teised aga edastavad seadusi, mis on kas valitsejate korraldusel või elanike ühisel otsusel kirja pandud. Mitmel pool kirjutati tekste savitahvlitele, mida arheoloogid on üpris palju välja kaevanud. Pikemaid tekste kirjutati ka õhukesele paberilaadsele materjalile, mis nii hästi ei säilinud. Kuid õnneks pole need kõik meie jaoks kaotsi läinud. Tähtsamaid teoseid kirjutati põlvest põlve ümber ja osa neist on meieni jõudnud hilisemate käsikirjade kaudu. Nii on meile pärandunud mitmesugused muistsed kirjandusteosed ja ajalooraamatud.
Tavaliselt on nii, et mida hilisemat aega me uurime, seda rohkem leidub selle kohta ka kirjalikke ajalooallikaid.