Peatükk 1.1 (Kirjandus gümn, IV)

Milleks 21. sajandi lugejale 20. sajandi kirjandus?

20. sajandi kirjandus on ülimalt mitmekesine, selle lugemine aitab valmistuda eluks keerukate tekstide keskel ning mõista kirjanduse kohta nüüdismaailmas.

Mida tõi 20. sajand kirjandusse?

Selle, millised oleme meie, 21. sajandi alguse lugejad, on suuresti kujundanud 20. sajandi kirjandus. 20. sajand muutis väga suurel määral kirjanduse varasemat tähendust lugejate, kirjanike, kultuuri ja ühiskonna jaoks. 20. sajandi esimese poole kirjanduses väljendus veendumus, et saabunud või saabumas on uus aeg ja uus maailm, mis varasemast oluliselt erineb. Autorid ei olnud sugugi üht meelt, milles erinevus seisneb ning kas see murrang on hea või halb, kuid kõik tunnetasid, et midagi olulist on maailmas pöördumatult muutunud.

USA ajalehe The New York Herald ja Itaalia ajalehe Il Secolo esikülg pärast reisilaeva Titanic hukkumist 1912. aasta aprillis. Üks reisilaevanduse ajaloo kõige ohvriterohkemaid õnnetusi, milles uppus oma aja suurim laev, oli 20. sajandi kultuuris ja kunstis mitmes mõttes tähendusrikas. Titanicu hukkumine näitas vapustaval moel, kuidas inimese usk oma kõikvõimsusesse ja modernsesse tehnoloogiasse võivad viia katastroofini. 20. sajandil tabas läänemaailma veel hulk selliseid vapustusi. Kultuuri mõjutas ka see, kuidas neid traumaatilisi sündmusi kajastati meedias ning kujutati kunstis.

20. sajandi teisel poolel sai tundest, et miski on muutunud, kindel teadmine. Toimunud oli kaks maailmasõda, koloniaal­impeeriumid olid lagunenud, kujunenud demokraatia ja totalitarismi vastasseis, aset leidnud enneolematu tehnika areng ja linnastumine, sooritatud kosmoselende, tekkinud uued meedia­vahendid ja teabelevi­viisid – oli selge, et lääne kultuur pole enam endine. Tuli sammu pidada aina kiiremini muutuva elu­keskkonna ja selle uute võimalustega ning arvestada uudsete probleemide ja ohtudega. Kirjanduse roll inimlike, ühiskondlike ja ajalooliste kogemuste mõtestajana sai tähtsamaks kui kunagi varem, ainult et seda rolli oli ebastabiilses ja ettearvamatus maailmas aina keerukam täita. Küsimusele, kuidas seda teha, ja kõik­võimalikele teistele küsimusele, mis inimeste ette pidevalt kerkisid, ei saa 20. sajandi kirjandusest valmis vastuseid. Võib vaid jälgida, kuidas vastuseid otsitakse. Kuna nii küsimused kui ka vastuste otsimine on keeruline, nõuab selliste tekstide lugemine ja nendest arusaamine pingutust.

Mis oli muutunud või muutumas kirjanduses?

Mõningad kirjanduse kohta kujunenud arusaamad, mis nüüdseks on enesestmõistetavad, olid 20. sajandi algul üsna uudsed ning külvasid segadust ja lahkhelisid.

  • Kirjanduse ülesanne pole mitte inimestele moraali lugeda ega kombekohast käitumist õpetada, vaid aidata esitada küsimusi, sh moraaliprobleemide ja käitumise kohta.
  • Kirjandus võib kõnelda ja peabki kõnelema kõigest, iseäranis aga keerulisest, kummalisest või hirmuäratavast, millega inimene kokku puutub.
  • Lugejad on erineva tausta ja huvidega, mistõttu on neil erinevad lugemiseesmärgid. Seetõttu on ka kirjandus väga mitmekesise vormi ja sisuga.

Carmen saeculare

Eino Leino, 1905 (katkendid)

Rahu rajatakse, rahvad kätt annavad,
teraskindad kilatavad.
Aeg oma laulu laulab.

Isikuõigusi tallatakse, rahvaste õigusi
hävitatakse, sõnavabadust kiusatakse.
Ori, ahelais aastasada!

[‑‑‑]

Maa maaga liidetakse, tuleliidud sõlmitakse,
riikide vanded tühistatakse.
Aeg oma laulu laulab.

Tehased tümisevad, hammasrattad ragisevad,
reostavad vere ja vee.
Millal valgened, aastasada?

Tõlkinud Debora Vaarandi
Eino Leino (1878–1926) on tuntumaid soome luuletajaid. Tema loomingus on soome rahvaluulele omane stiil lõimitud modernistliku, eriti just sümbolistliku laadiga. Leino esitab filosoofilisi küsimusi inimelu ja vabaduse kohta ning loob võrdpilte, mis sümboliseerivad inimese saatust. Tema viljakas looming sisaldab rohkem kui 70 luule- ja proosakogu. Lisaks oli Leino ajakirjanik, esseist ja tõlkija. Leino looming avaldas mõju ka eesti luuletajatele, teiste hulgas Noor-Eesti liikmetele ja Marie Underile. Luuletus „Carmen saeculare“ kuulub kogusse „Talveöö“ (1905), (ee k tõlkekogus „Kaunimad laulud“, 1972).

Mida tähendas lugemine 20. sajandil?

20. sajandil muutus lugemise tähendus. Eeldused selleks olid kujunenud juba valgustusajastul ja 19. sajandil nn lugemis­revolutsiooniga: trükitud raamatute laiem levik ja rahvahariduse edenemine muutsid lugemise üldlevinud oskuseks ja tegevuseks. 20. sajandil ilmnes, mida see oskus inimesele anda võib. Raamatud olid lugejale toeks, et iseennast ja teisi mõistma õppida, nad andsid võimaluse end harida ja selle kaudu leida tee parema elu juurde. Lugemisest võis kujuneda vastupanuvahend poliitilisele survele ja vägivallale: kui muu vabadus puudus, võis lugeja olla vaimselt vaba. Lugemisest sai üks identiteedi alus ja eneseteostuse vorm. See aga tähendab, et inimene peab suutma iseseisvalt tekstidega dialoogi astuda, olgu tekstid kunstilised või mõnda muud liiki.

Kes ja kuidas lugesid?

Raamatuid oli juba sajandi algul ka väga kehvades kodudes. (Johannes Pääsukese foto Lihula suitsutarest Eesti Rahva Muuseumi kogus, 1913)

Kes ja kuidas lugesid?

20. sajandi jooksul harjusid inimesed lugema igal pool ja mis tahes olukorras.

Kes ja kuidas lugesid?

Loeti ka salaja. Lapsepõlves tehti seda sageli seetõttu, et vanemad ei lubanud nii palju ja nii kaua lugeda, kui isu oli.

Kes ja kuidas lugesid?

Mõnel pool, näiteks totalitaarsetes riikides, pidid täiskasvanudki mõningaid (keelatud) raamatuid salaja lugema.

Näiteid ja mõtteainet

Ahermaa

T. S. Eliot, 1922 (katkend)

Mis juured krampuvad, mis oksad võrsuvad
siin selles kiviprügis? Inimlaps, sust pole
vastajat või mõistatajat, sest sa tunned ainult
üht kujunditerusu virna, siin tapvas päikeselõõsas.

Tõlkinud Paul-Eerik Rummo
T. S. Eliot (1888–1965) on 20. sajandi mõjukamaid modernistlikke luuletajaid. Sündinud Ameerikas, siirdus Eliot pärast Harvardi ülikooli lõpetamist Euroopasse, kus jätkas oma haridusteed Oxfordis. Akadeemiline haridus mõjutas ka tema luulet, mille keel on nüansseeritud, mitmekesine ja rikas kõikvõimalike kultuuriviidete poolest. Kirjanduskriitiku ja esseistina esindas Eliot uuskriitikute koolkonda, mille liikmed tõlgendavad kirjandust teksti lähilugemise kaudu ega pööra tähelepanu tekstivälisele, näiteks autori eluloole. Eliot pälvis 1949. aastal Nobeli kirjandusauhinna. „Ahermaa“ (1922, ee k tõlkekogus „Ahermaa ja teisi luuletusi“, 1999) on tuntumaid modernistlikke poeeme.

Näiteid ja mõtteainet

Ja surm ei jää valitsema

Dylan Thomas, 1933 (katkend)

Ja surm ei jää valitsema.
Alasti surnud need saavad üheks
mehega tuules ja läänekuus;
kui nende luud on katkutud puhtaks ja puhtad luud läinud,
on tähed nende küünarnukil ja jalal;
kuigi nad lähevad hullult, on nad siis terved,
kuigi nad vajuvad läbi mere, tõusevad nad jälle;
kuigi armastajad kaovad, armastus ei kao;
ja surm ei jää valitsema.

Tõlkinud Paul-Eerik Rummo
Dylan Thomas (1914–1953) on 20. sajandi tuntumaid Walesi poeete. Tema luule on harilikult küllaltki ranges vormis, sõnakasutus tabav ja kujutluspildid isikupärased. Luuletused, millest üks tuntumaid on „Ja surm ei jää valitsema“ (ee k tõlkekogus „Surmad ja sisenemised“, 1972), kõnelevad tihti elu ühtsusest ja järjepidevusest; sageli on neisse põimitud ka elemente piiblist ja Walesi rahvaluulest. Thomas on kirjutanud ka lühijutte, filmistsenaariume ja kuuldemänge.

Näiteid ja mõtteainet

Syndimisest saadik meid ähvardab surm

Uku Masing, 1962 (katkend)

Syndimisest saadik meid ähvardab surm.

Elusasse ainesse raiuvad
meelepeitlite skorpioniastlad hetkest hetkesse keermeiks:
Nägema pead nagu teised, kuulma nii nagu kuuldakse
õigete sõnade alusel!
Õpi ahelaid, õpi sõnu, õpi sõnu, inimeselaps,
ja räägi!
Räägi kõikide keelt, et sa varbaid vastu kivi ei lööks,
sest yhtki kaitseinglit ei ole ega vaimu, kes sind kannaks.

Uku Masing (1909–1985) oli avarate huvide ja teadmistega isikupärane mõtleja ja poeet. Tema luule on innustust saanud religioonist ja folkloorist ning seda läbib huvi eksistentsiaalsete küsimuste vastu. Masing on tugevalt mõjutanud paljusid eesti luuletajaid (teiste seas Jaan Kaplinskit, Viivi Luike, Lauri Sommerit), ehkki elu jooksul sai ta kodumaal avaldada vaid ühe kogu: 1935. aastal ilmunud „Neemed vihmade lahte“. Nõukogude okupatsiooni ajal sai Masingu looming ilmuda ainult välismaal (väliseesti kirjastus Maarjamaa avaldas viis tema luulekogu).

Näiteid ja mõtteainet

***

Czesław Miłosz, 1984

Elada lauses, mis oleks kui metallist valatud. Kust selline soov? Mitte selleks, et kedagi vaimustada. Mitte selleks, et söövitada nimi järeltulijate mällu. Nimetamatu vajadus korra, rütmi, vormi järele, need kolm sõna pöörame kaose ja kaduvuse vastu.

Tõlkinud Hendrik Lindepuu
Czesław Miłosz (1911–2004) oli poola poeet, prosaist ja esseist, tõlkija ja diplomaat. 1951. aastal emigreerus ta läände ja jäi 1960. aastal pikemalt elama Californiasse, kus õpetas Berkeley ülikoolis slaavi keeli ja kultuuri. Sellegipoolest jäi ta oma esseedes juurdlema Euroopa olemuse ja mineviku üle, käsitledes ka isiklikku pagulaskogemust. Ühes oma tuntumas esseekogus „Vangistatud mõistus“ (1951, ee k 1999) kirjutab Miłosz muu hulgas ka intellektuaalide ja Balti riikide saatusest stalinismiperioodil. 1980. aastal pälvis Miłosz Nobeli kirjandusauhinna. Kirjaniku luulest on eesti keeles ilmunud kogu „Valitud luuletused“ (2013).

Lugemis- ja tõlgendusoskus on äärmiselt vajalik ka nüüdisaegses meediakeskkonnas, mis on samuti 20. sajandi pärand. Kõikvõimalikke tekste on rohkem kui iial varem ning neid tuleb aina juurde, sest tekste ja teavet on tänapäeval toota ning levitada järjest lihtsam. Üha raskem on aga endale vajalikke ja usaldusväärseid tekste leida, teavet kontrollida. Lugemisoskusest, mis piirdub võimega tekstist informatsiooni saada, jääb nüüd väheseks. 21. sajandi lugeja peab oskama tekste tõlgendada, iseäranis selliseid, mille kohta keegi talle ei ütle, mis neist arvata või kuidas neid mõista. Tõlgendusoskust läheb vaja ka juhul, kui pole huvi lugeda ilukirjandust, vaid tahetakse jälgida päevauudiseid või sotsiaalmeedia postitusi.

Lugemis- ja tõlgendusoskus saab alguse lihtsatest põhimõtetest ja töövõtetest ning neid see õpik 20. sajandi kirjandustekstide varal tutvustabki. Meeles tuleb pidada, et tekstis kirjas olevale mõtleb iga lugeja midagi ise juurde. Sellel, mida ja miks juurde mõeldakse, on alati mingid põhjused. Osa neist on seotud lugeja isiklike kogemuste ja hingeeluga, osa aga taustateadmistega, mille lugeja on elu jooksul omandanud. Lugemisoskus seisneb võimes kõiki neid tasandeid teadvustada ja neil vahet teha: anda endale aru, mis on kuskil kirjas, mismoodi on keegi seda tõlgendanud ning miks on seda nii tõlgendatud. Inimest, kes neid asju tähele panna mõistab, ei ole enam nii lihtne püüda lõksudesse, mille eest 20. sajandi ajalugu ja kirjandus meid hoiatavad.

Raamatutest rääkimine

Pierre Bayard, „Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud?“

2007 (ee k 2008)

Prantsuse kirjandusteadlase raamat vaatab tagasi lääne kirjandusele, mis oli 20. sajandi lõpuks kirjutatud, ning arutleb selle üle, kuidas inimesed kirjandustekstidest tulvil maailmas toime tulevad. Autor lähtub tõdemusest, et keegi ei suuda kõiki raamatuid (läbi) lugeda ega meeles pidada. Ta ei soovita aga lugemisele käega lüüa, vaid lugemist hoopis avaramalt, loomingulisemalt mõista ning väärtustada kõiki teid kirjanduse juurde: raamatutesse võib ise süveneda, nende kohta mujalt lugeda, teiste lugejatega raamatutest vestelda. Bayard tahab aidata inimestel jagu saada hirmudest kultuuri ees ning kutsub kõiki üles usaldama kirjandust ja iseend kui lugejat.

Küsimused

  1. Võrdle varasemat ja 20. sajandi kirjandust. Millised muutused 20. sajandil aset leidsid? Arutle, mis võis neid muutusi põhjustada.
  2. Kuidas muutusid 20. sajandil lugemise roll ja eesmärgid?
  3. Mida peab nüüdisaegne lugeja oskama? Miks?

Tutvu õpikuga

  1. Vaata, milliseid teoseid selles õpikus eraldi peatükkides käsitletakse. Lehitse neid, mis sul käepärast on, ning uuri, kust sa võiksid ülejäänud saada.
  2. Milliseid neist sa kõige parema meelega loeksid? Mille põhjal sa nii otsustasid?
Palun oota