Põllu­majandust mõjutavad tegurid

Põllumajanduse peamine tootmisvahend on maa. Põllumajanduslik maa jaguneb kaheks.

1. Haritav maa, mida kasutatakse põllumajanduslike kultuuride kasvatamiseks. Haritava maa hulka kuuluvad põllumaad, mitmeaastased istandikud (nt puuvilja- või marjaaiad), oliivipuusalud, viinamäed ja kultuurrohumaad.
2. Looduslik rohumaa on loodusliku rohukamaraga maa-ala, kus kasvavad peamiselt mitmeaastased rohttaimed. Inimesed karjatavad nendel loomi või teevad heina, silo jm haljassööta.

Põllumajanduslikult saab ühel või teisel viisil kasutada kolmandikku maailma maismaast (49 mln km²). Sellest omakorda 31% on haritav maa ja 69% looduslikud rohumaad (vt lisa 1).

Tähtsaim põllumajandusliku maa tüüp on haritav maa, kuna seda kasutatakse intensiivsemalt kui looduslikku rohumaad. Pindalaühiku kohta investeeritakse haritavasse maasse rohkem, see annab suuremale hulgale inimestele tööd, selle tootlikkus on suurem ja toodang mitmekesisem. Enamikus riikides peetakse haritava maa suuruse üle täpset arvestust. Üldpindalalt on Maal kõige rohkem haritavat maad Aasias. Seal asub veidi üle kolmandiku maailma haritavast maast, kuid suure rahvaarvu tõttu on seda ühe inimese kohta kõige vähem: võrreldes Euroopaga nt kolm korda vähem. Euroopa on ainus maailmajagu, kus haritav maa moodustab üle poole põllumajanduslikust maast. Põhja-Ameerikas moodustab haritav maa 47% ja Aasias 35%, Lõuna-Ameerikas, Aafrikas ja Austraalias koos Okeaaniaga aga viiendiku või väiksema osa põllumajanduslikust maast (vt lisa 1).

Üle poole riigi pindalast on haritavat maad nt Bangladeshis, Taanis, Ukrainas, Moldovas, Indias ja Ungaris. Enamikus Aafrika riikides moodustab haritav maa riigi pindalast alla 5%, Euroopas aga hõivab haritav maa riigi territooriumist nii väikse osa üksnes Norras (2,6%). Mis puutub haritava maa pindalasse 1000 elaniku kohta, siis siin on riigiti koguni saja- ja enamakordsed erinevused. Austraalias on haritavat maad 1000 inimese kohta 20,3 km², Jaapanis aga kõigest 0,3 km² (Eestis 4,7 km², vt lisa 2). Need andmed iseloomustavad üsna hästi riigi potentsiaali oma elanikke toiduainetega varustada. Peale haritava maa suuruse on määrav ka see, kui intensiivselt maad haritakse. Mida intensiivsem on põllumajandus, seda suurem on saagikus ehk saagi kogus pindalaühiku kohta. Põllumajanduse intensiivsus varieerub riigiti samuti väga suuresti.

Põllumajanduse struktuuri ja arengut mõjutavad väga suurel määral agroklimaatilised tegurid. Olulisemad neist on päikesekiirguse, soojuse (õhu- ja mullatemperatuur) ja niiskuse hulk. Nende pikaaegsel mõjul on toimunud piirkonna muldade kujunemine ja hooajaliselt sõltub nendest vegetatsiooni- ehk taimekasvuperioodi kestus. Kõik need tegurid mingis piirkonnas määravad omakorda kultuurid, mida on võimalik seal viljeleda.

Kultuurtaimede kasvuperiood jääb üldjuhul ajavahemikku, mil ööpäeva keskmine õhutemperatuur on üle +5 ℃, paljude tuntud kultuurtaimede puhul aga +10 ℃ ja enamgi (vt lisa 3). Mõningad taimed, nt taliviljad, kasvavad ainult kliimas, kus on ka külm periood. Taliviljad peavad kasvu alguses läbima etapi, mil moodustuvad viljapea alged (jarovisatsioonistaadium). See saab toimuda madalal (alla +5 ℃) temperatuuril 30–70 päeva jooksul.

Enamike taimede jaoks peab vegetatsiooniperiood kestma vähemalt 90 päeva. Põhja-Euroopas on +5 ℃ või kõrgema keskmise õhutemperatuuriga päevi aastas alla 100, Vahemere ääres seevastu kuni 260.

Kuna taimeliikidel on erinev soojuse- ja niiskusevajadus (vt lisa 3), aitab heitliku ilmastikuga piirkonnas tootmisriske vähendada eri põllukultuuride üheaegne kasvatamine. Kui näiteks suvise põua tõttu on põuatundlike kultuuride saak kesine, siis tagavad põuale vastupidavamad kultuurid põllumehele ikkagi osalise sissetuleku.

Ka reljeef mõjutab muldade kujunemist, kuid veel suurem on pinnamoe mõju põllumajanduse struktuurile – mägistes piirkondades on otstarbekam tegeleda loomakasvatusega, tasastel aladel taimekasvatusega.

Ajaloo vältel on nii Eestis kui ka mujal maailmas püüeldud selle poole, et saada maaomanikuks. Maa on tootmisvahend ja maaomanik on huvitatud nii oma maa kvaliteedi säilitamisest kui ka parandamisest. Kõige suuremad konfliktid põllumajandusliku maa omandiküsimuste pärast on tekkinud tänapäeval Aafrikas ja Ladina-Ameerikas. Väga ebavõrdselt jaguneb maaomand Ladina- Ameerikas: valdav osa maast kuulub vähestele suurmaaomanikele.

Põllumajandust mõjutab ka riigi suurus ja üldine sotsiaalmajanduslik tase, mis väljendub toidukaupade nõudluses ja inimeste ostujõus. Väikese ostujõuga riikides peavad põllumehed tootmise elushoidmiseks oma toodangut rahvusvahelistele turgudele müüma. Teisalt teevad seda ka põllumehed suurtes ja jõukates riikides. Nemad suudavad toota nii tõhusalt, et rahuldavad siseriikliku nõudluse ning väga palju jätkub veel ekspordikski. Põllumajandussaaduste piiriülest kauplemist takistavad aga tollimaksud ja mahupiirangud. Need on sageli kehtestatud üksikutele kaubagruppidele, sõltuvalt sellest, millist kodumaist toodet või tootmisharu soovib riik importkauba eest kaitsta. Siinkohal on hea erand Euroopa Liit, sest liikmesriikide omavahelises kaubanduses tollimakse pole.

Põllumajandus nõuab väga palju kapitali (maa, hooned, seadmed, seemned, väetised, tööjõud) ning tootmistsükkel on suhteliselt pikk, st investeeritud kapital on kaua aega tootmises kinni, enne kui põllumees selle tagasi teenib. Selleks, et investeeringuid rahastada ja vajaduse korral jooksvaid kulusid enne saagi müümist katta, on põllumehe jaoks oluline saada soodsa intressiga pangalaenu.

Väga tugevasti saab põllumajanduse arengut mõjutada põllumajanduspoliitikaga. Eesti seisukohalt on kahtlemata kõige olulisem Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP, ingl k Common Agriculture Policy ehk CAP; vt lisalugemist "Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika" allpool).

Põllumajanduse areng käib käsikäes tehnoloogia arenguga. Ulatuslik mehhaniseerimine, agrokeemia, geenitehnoloogia, transport – kõik see võimaldab toota ja müüa tõhusamalt ning suuremates kogustes.

Möödapääsmatu on ka väetiste ja pestitsiidide oskuslik kasutamine. Selleks, et saak oleks piisav, peab kasutama väetiseid. Kuna orgaanilist väetist pole piisavalt, kasutatakse ennekõike arenenud riikides palju mineraalväetisi. Mõningate põllukultuuride saagikust on mineraalväetiste abil lausa kümnekordistatud.

Kaasaegse tehnoloogia ulatuslikuks kasutamiseks vajalikku kapitali jätkub enamasti vaid kõrgelt arenenud riikides. Seetõttu on nende riikide põllumajandus vähem arenenud riikide omast intensiivsem.

Põllumajanduses on tootmistsükkel suhteliselt pikk. Loomade kasvades või enne saagi koristamist ja toodangu müümist tuleb põllumehel kanda üksnes kulusid. Ka toodangu ületalve säilitamine nõuab suuri väljaminekuid. Seepärast peab põllumehel olema võimalus võtta pangalaenu.

Kuna põllumajanduslik tootmine, eriti taimekasvatus, on hooajaline, vajab põllumees ka lisatöökäsi. Mitte üheski teises majandusharus (v.a mõni väiksema mahuga majandusharu, nt turbavarumine) ei ole hooajatööliste vajadus nii suur kui põllumajanduses. Põllumajanduse hooajalisus avaldab vähem mõju sooja kliimaga riikide tööhõivele, sest seal on võimalik saada aastas mitu saaki.